Eesti rahvastikutaaste hälbed Eesti maa ja rahva taastearengu kindlustamisküsimuse kõrval nõuab rahvastikuteaduslik lähenemine veel nende demograafiliste arengutrendide väljatoomist, mis kuidagi ei soodusta Eesti liikumist Euroopa integratsiooni suunas, pigem vastupidi, väljaöeldud soovide ja mõneti ka vastava toimetamise kiuste nihutavad meid koguni Euroopast eemale. Kõnealused probleemid peaksid valmistama riigijuhtides muret, kuid tegelikult mitte. Riigikorralduslikud reformid on aga hädavajalikud. Muidugi saab rahvastikuarengut analüüsida ja välja tuua selle positiivsed ja negatiivsed suundumused erinevate taustsüsteemide suhtes. Eesti rahvastikuprotsesse on vaadeldud nende rahvaste ja riikide kontekstis, kellega oleme demograafilise arengu ajastuselt võrreldavad. Ebasoovitavaks saab siis määratleda niisugust olukorda, mis vastab vähemalt ühele, aga soovitavalt mõlemale alljärgnevale kriteeriumile
identiteedi ehk rahvusriigi printsiip (§ 1 lg 2). Loetletud põhiprintsiipidest neli on sätestatud PS §-s 10: inimväärikuse, sotsiaalriigi, demokraatia ja õigusriigi printsiibid. Süstemaatiliselt võib PS põhiprintsiibid liigitada individuaalseid õigusi tagavateks (inimväärikuse, vabaduse, võrdsuse, õigusriigi ja sotsiaalriigi printsiibid) ja riigikorralduslikeks (demokraatia ja rahvusriigi printsiip). Riigikorralduslikud põhiprintsiibid peavad olema kooskõlas individuaalseid õigusi tagavatest põhiprintsiipidest tulenevate nõuetega, sest viimased sisaldavad väärtusi (vrd slaid 8: printsiipidega reguleeritakse väärtuste kontrolli all). Ülaltoodud põhjusel on kohane enne demokraatia printsiibi iseloomustamist peatuda sellega tihedalt seonduval õigusriigi printsiibil. PS § 10 õigusriigi printsiip ja
annaabi.ee 
