Teine rühm inimesi õpib vaid sellepärast, et nii on ühiskonnas kombeks ja näevadki haridust ja seda tõendavat diplomit kui maksevahendit meie ühiskonnas, selleks et saada tasuv töökoht ja muud heaolu ühiskonna hüved hoolimata ülejäänud ühiskonnast ning nähes vaid enda heaolu. Haridus - eesmärk või vahend Haridus on teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamise ühiskondlikult korraldatud viis. Haridus on võimaldatud igale riigikodanikule ning on põhiosas muudetud ka kohustuslikuks. Ühiskondlik norm on omada vähemalt põhiharidust. Selline on kohustuslik üldharidusmiinimum, mis on meie riigis haridusseadusega paika pandud. Üks asi on kohustus omada haridust, kuid mida hariduse omamine tegelikult annab tulevikuvõimalusi, eelduse arenemiseks ja võime hakkama saada ühiskonnas, mille korraldus on võrreldes kiviajaga mitmeid tuhandeid kordi keerulisem. Haridus annab need kõik
määratud, ei ole põhiseadust. 17. Kuna omandus on puutumatu ja püha õigus, siis ei või seda kelleltki riisuda, väljaarvatud juhul kui avalik, täiesti tuntav häda seda silmnähtavalt nõuab, ja ainult täpipealse ja ettemääratud kahjutasu tingimusel. Nagu näha, käib tervest deklaratsioonist läbi kolm põhimõtet. Esiteks inimesed saadu üheõiguslikeks ja seltskondlikud vahed põhjenegu üksi üldises kasus. Teiseks igale riigikodanikule kindlustagu isiklik vabadus: teda ei tohi omavoliliselt vangistada, tema on vaba mõtete ja arvamiste avaldamises. Kolmandaks, ülemvõimu peaalus on rahvas; ainult 18 rahva käest tuleb võim. Samuti kinnitati, et riikliku ja seltskondliku arenemise eesmärgiks on kõikide õnn. Lisaks