jurisdiktsioon, või karistama teda ise. Võib tekkida olukordi kus mingi kuriteo suhtes on jurisdiktsioon mitmel riigil. Osade riikide kriminaal õiguse kohaselt ei saa enam mõista kohut sellise isiku üle, kes on vastava kuriteo eest ühes riigis või rahvusvahelises kohtuinstitutsioonis juba süüdi- või õigeksmõistetud. Riigid teevad rahvusvaheliste lepingute alusel koostööd nii tsiviil-, kriminaal- kui ka haldusküsimustes. Immuniteedi liigid: 1) Riigiimmuniteet a. Üks riik ei saa teostada oma jurisdiktsiooni teise riigi suhtes e võrdne võrdse üle võimu ei oma b. Riigipea, valitsus ja kõrged riigiametnikud omavad immuniteeti, tuleneb riigiimmuniteedist 2) diplomaatiline ja konsulaarimmuniteet a. diplomaatilised agendid ja konsulaarametnikud ei allu teatud juhtudel vastuvõtja- või transiitriigi ametivõimude jurisdiktsioonile b
Passiivse isiku printsiip ehk sellest lähtudes teostab riik jurisdiktsiooni, ku kannatanuks on tema kodanik. Kaitse printsiip, mille kohaselt võivad riigid teostada jurisdiktsiooni välismaalaste üle, kes panid toime selle riigi julgeolekut kahjustava teo, ka siis, kui tegu on toime pandud välismaal. Universaalsuse printsiip, mille kohaselt on igal riigil jurisdiktsioon teatud kuritegude üle, need on sellised kuriteod, mis haavavad kogu rv ühiskonda. Riigiimmuniteet. Riik ei või ilma teise riigi nõusolekuta teostada jurisdiktsiooni tema üle, sest riigid on printsiibis iseseisvad ja võrdsed. Eriti puudutab see siseriiklikk kohtuid, kes ei või eeldada, et nendel on jurisdiktsioon teise riigi üle. Ajalooliselt on valitseja immuniteet võrdsustatud riigi immuniteediga. Ka tänapäeval on riigipeal täielik immuniteet, isegi eraisikuna toimepandud asjades. Kuni 20. sajandi alguseni oli riigiimmuniteet absoluutne ehk
annaabi.ee 
