Sellise täiusliku ühiskonna vormiks saab olla riik - ja mitte milleski muus ei seisa ühegi riigi otstarve, kui ainult oma kodanikele õnneliku elu võimaldamises Iga ühiskonna algvormiks õieti küll tema lähtevormiks on perekond Aristoteles näeb just perekonda kui üht kõige algelisemat ning jõulisemat ühiskondliku elu väikevormi, mille heaolust ja normaalsusest sõltub suurel määral kogu ühiskonna heaolu ja kõlbeline tasakaal. Riigiideaal ei lämmata millalgi perekonda ja koduideaali. Kuid nagu üksikinimene, nii ei saa ka perekond kui niisugune olla veel kaugeltki täiusliku vooruslikkuse (õnneliku elu) teostamistandardiks. Perekonnad liituvad sellel eesmärgil juba järgmisteks suuremateks ühiskondlikeks ühikuiks külakondadeks ja viimased omakorda juba suurimaks ning täiuslikumaks ühiskondliku elu kujundiks RIIGI näol
vabadust kaitsvaid. Seega, kui suudamegi päästa Rousseau süsteemi ebavõrdsuse küüsist, on üpris ebaselge, kas me saame öelda nagu Rousseau nii väga tahab meid panna ütlema , et tema süsteem aitab kaasa vabaduse väärtustamisele. Radikaalne kriitika Rousseau pihta Äsjatoodud kriitikast on kinni haaranud ja seda edasi arendanud mõned tänapäeva autorid, kes on küll Rousseau töödest tugevasti mõjutatud, ent tunnevad, et tema riigiideaal vajab mitmes suhtes täiustamist ning parandamist. Siinkohal tuleb mainida kolme omavahel tihedalt seotud kriitikaliini. Esimene keskendab põhitähelepanu üldise tahte ideele. Isegi kui vastab tõele, et väga ühtses ja võrdses ühiskonnas saab kujundada ning suhteliselt lihtsalt kindlaks teha üldist tahet, pole tõsi, et kaasaegsed ühiskonnad vastavad sellele ideaalile ja polegi soovitav, et vastaksid. Majanduslikud klassid pole ainus takistus üldise
annaabi.ee 
