teenistujate kui ka pedagoogide enda seisukohalt. Ajakirjanike seisukohti õpetajate suhtes on mitmeid. Kõige levinum on vaatenurk, kust õpetajaid nähakse kui ohvreid, vähemalt selle diskursuse kontekstis. 1. oktoobri Postimehes esitab värvikalt oma arvamuse ajakirjanik Priit Pullerits artiklis pealkirjaga ,,Priit Pullerits: säh, sente kah!": ,,Endises vääringus 8290 krooni on kõik, mis on heade mõtete ja ülikoolilinnas oma töö eest väärt inimene, kes õpetab riigieksamitulemuste põhjal Eesti esikümnesse kuuluvas Miina Härma gümnaasiumis, koolis, kuhu teiste seas on oma lapsed toonud ka peaminister Andrus Ansip ja haridusminister Jaak Aaviksoo; inimene, kellel on Tartu Ülikooli kõrgharidus, kellel on koolis normkoormusele lisaks kaks ületundi, kellel on staazi üle kahe kümnendi ja kelle tööle on õpilased andnud tagasisidena maksimumilähedasi hindeid." Juba artikli pealkiri viitab õpetajate alavääristamisele. Emotsionaalsust lisab loole veel
kunagine omanik? Eesti ühiskonnas valisevaid väärtushinnanguid peegeldavad üheselt mõlemad juhtumid. Eelnev lõigu mõttearendust jätkab Aidi Valliku sõnavõtt Metsaülikooli aastatel 2005-2007 maailma eri paigus toimunud mõttetalgute põhjal koostatud kogumikus ,,Eesti jätkusuutlikkus ja lõimumine" (2008). 5 Kirjanik käsitleb laiemalt probleeme riigis/ühiskonnas ning nende mõju nooremale põlvkonnale. Ta toob välja näiteks vastuolud riigieksamitulemuste ja õppurite tegeliku teadmistepagasi vahel, andes nii mõista, et hinnete ületähtsustamine on pannud õpilased treenima ja kasutama eelkõige oma lühimälu, unustades hiljem suurema osa omandatust. Suurem osa õpilastest väärtustavat liiga palju hindeid (mis sisuliselt on vaid numbrid) ja liiga vähe nende hinnete taga olevaid teadmisi. Vallik juhib tähelepanu sellele, et täiskasvanute (ehk vanema
annaabi.ee 
