,,Täitke kokkuleppeid ja teiega ei räägitaks niimoodi." Sellest hetkest hakkasid kahe riigi suhted oluliselt halvenema. Sõjajärgsetel aastatel nägi USA poliitika ette Nõukogude Liidu vaoshoidmist. Vaoshoidmise doktriini rakendati esmakordselt Vahemere idaosas. Suurbritannia oli osutanud abi Kreekale, kus kommunistlikud jõud ähvardasid käimasolevas kodusõjas valitsevat monarhiat. 1947. aastal teatas Suurbritannia Ühendriikidele, et ei suuda abistamist endale enam lubada. USA Riigidepartemang töötas kiiresti välja USA abiplaani. Trumani doktriinina tuntuks saanud plaani avalduses ütles Truman: ,,Ma arvan, et Ühendriikide poliitika peab toetama vabu rahvaid, kes võitlevad sõjaliste diktatuuride rõhumise või välise surve vastu." Selle mõtte teostamiseks palus Truman Kongressilt 400 muiljonit dollarit majanduslikku ja sõjalist abi Kreekale ja Türgile, ning see ka eraldati. Vaoshoidmispoliitika nägi ette ka ulatuslikku majandusabi sõjas purustatud Lääne-Euroopa
milles palus sõbralikku vahetalitust, saavutamaks Punaarmee väljaviimist Eestist ja seadusliku valitsuse ennistamist. Mõne nädala möödudes teatas riigisekretäri abi Welles, et selliseid samme pole antud välispoliitilises olukorras otstarbekas ette võtta. Atlandi hartas kinnitasid USA ja Suurbritannia küll, et ei nõustu territoriaalsete muudatustega, mis ei ole kooskõlas kohalike elanike tahtega, kuid tõlgendasid seejuures hartat erinevalt. Kui USA Riigidepartemang tõendas, et hartas sisaldub muuhulgas soov taastada vägivaldselt kõrvaldatud seaduslikud valitsused Balti riikides, siis Suurbritannia peaminister Churchill teatas parlamendi alamkojas esinedes, et hartas peetakse silmas eelkõige Saksamaa poolt okupeeritud Euroopa maade ja rahvaste suveräänsuse taastamise. Balti riikide olevik ja tulevik tulid jutuks ka Suurbritannia välisministri Robert Anthony Edeni
annaabi.ee 
