seaduste rikkumise eest. Interrinne marssis Toompeale, Eesti Kapitooliumi. Nad esitasid valjuhäälseid nõudmisi, nõudes ENSV lipu staatuse taastamist ja Ülemnõukogu tagasiastumist. Meeleolu oli vaenulik, olukord nägi välja nagu riigipöördekatse, hakati raputama lossiväravaid, nad karjusid, ronisid akendest sisse, rebisid vardas Eesti lipu. Lõpuks murdis rahvamass väravaist sisse ja sattusid lossiõue, valmistudes valitsushoonet ründama ja riigiamentnikke pantvangi võtma. Peaminister Savisaar teatas raadiole-Toompead rünnatakse ning inimesed tulid appi, arvati, et puhkeb vägivald. Interrinne jäi lõksu ning lõpuks tõmbus rahvahulk kahte lehte(eestlased) ja lasi Interrindel segamatult taanduda. Me ei pidanud valama tilkagi verd. 1991-teistes Balti riikides ei arenenud asjad nii rahulikult. Sajad in. said haavata. Viimase katsena NSVLi koos hoida soostus Gorbatsov ümberkorraldusega, mille
ahelais 60 päeva keskel. Kui võlg polnud tasutud ka peale seda, siis võis võlgnikku müüa võõrsile orjaks). Oli ka jõukamaid plebeisid, nemad taotlesid patriitsidega võrdseid poliitilisi õigusi. Suhted nende kahe grupi vahel olid pigelised ja sageli vaenulikud. Kuna suurem osa kodanikke olid siiski plebeid, oli patriitsidel nende nõudmistele raske vastu seista. Esimene õigus, mille plebeid suutsid saavutada oli õigus enda seast valida rahvatribuunid (tohtisid keelata riigiamentnikke või senatid võtma vastu otsuseid, mis plebeidele kahjulikud olid). Kuna plebeid kartsid patriitside omavoli seaduste tõlgendamisel, nõudsid nad seaduste kirjapanemist 450ekr 12 tahvli seadused. Plebeide jaoks olid need seadused üsna karmid (seadustatud võlaorjus, patriitside ja plebeide vaheline abielu keelatud). Peagi aga tühistati need seadused ja plebeid said isegi õiguse kanditeerida riigiametisse. Aastal 287ekr võeti vastu seadus, et plebeide
annaabi.ee 
