Tal polnud tüdrukut, ning me rääkisime bussis koguaeg. Lõpuks suudles ta mind huultele. See oli kohutavalt hea. ,,Kas sa hakkasid mu tüdrukuks?" Küsis ta veidi aja pärast. Ma noogutasin, me jõudsime kohale. Me kõndisime koos ja hoitsime käest kinni. Lõpuks läksin mina tüdrukute garderoobi ja tema poiste garderoobi. ,,See libu sai vist omale poisi!" Sosistasid minu klassi tüdrukud, kellega ma läbi ei saa. Ma ei teinud sellest välja ja läksin oma kapi juurde. Riietusin ennast bikiinidesse ja läksin dushi alla ennast loputama. Hiljem tuli Dini, nimelt mu vastane pesema ja tal oli persevahe paljas. Läksin siis basseinidesse, aga ma ei näinud Chrissi kuskil. Lõpuks nägin teda Dini'ga suudlemas. Kui Chris nägi mind lõpetas ta kohe suudlemise ja hakkas minu poole tulema. ,,Seda mida sa nägid, oli vale!" Ütles ta. ,,Mis asja siin valet oli? Ma nägin ju seda oma silmadega! Sa valetaja no!" Ütlesin sind ujusin minema. ,,Merit! Anna mulle andeks
3. augustil 1914. a. esitasin ma avalduse tema kõrgusele kuningas Ludwig III-le palvega võtta mind vabatahtlikuna ühte Baieri polkudest. Tema Kõrguse kantseleil oli neil päevil muidugi palju tegemist; seda enam ma rõõmustasin, kui juba järgmisel päeval sain ma oma palvele vastuse. Mäletan, värisevate kätega avasin ma ümbriku ja lugesin hingevärinaga resolutsiooni minu palve rahuldamisest. Vaimustusel ja tänutundel polnud piire. Mõne päeva pärast riietusin ma mund-risse, mida tuli hiljem kanda tervelt 6 aastat järjest. Nüüd algas minu jaoks, nagu ka iga sakslase jaoks, kõige suurem ja unustamatum epohh maapealses olemasolus. Kõik möödunu jäi tahaplaanile, võrreldes nende seninähtamatute lahingusündmustega. Nüüd, kui täituvad esimesed kümme aastat nende suurte sündmuste päevast, tuletan ma neid päevi meelde sügava kurbusega, kuid ka suure uhku-sega. Ma olen õnnelik ja uhke,
Solvamine oli hirmus, ja kuigi maailm seda ei teadnud, tundsin nia, kuidas see mu südamepõhjas elas ning kõrvetas. Teatasin kirikuisadele, et ma ei tunne ennast ordinatsiooniks küllaldaselt ettevalmistatud olevat, ja minu palve peale lükati see aasta võrra edasi. Otsisin üles Pariisi parima vehklemisõpetaja ja leppisin 291 temaga kokku, et võtan iga päev ühe vehklemistunni, ning tegin seda terve aasta jooksul. Minu solvamise aastapäeval riputasin ma oma preestrikuue varna, riietusin nagu tõeline rüütel ja läksin ballile ühe oma sõbratari tuttava daami juurde, kuhu minu teades pidi tulema ka see ohvitser. See oli Francs-Bourgeois' tänaval, üsna Force'i vangla lähedal. Minu ohvitser oli tõepoolest seal. Astusin tema juurde sel hetkel, kui ta vaatas õrnalt silma ühele naisele ja laulis talle armastuslaulukest. Ma katkestasin teda teise kuplee keskel. «Härra,» ütlesin ma talle, «kas teile on ikka veel vastumeelt, kui ma lähen ühte
annaabi.ee 
