vastandus end keskaegsele käitumismallile ja maitsele. "Rikkad itaalia kodanlased võtsid küll üle burgundlaste moe: taljesse töödeldud kuued, tihedalt liibuvad sukad, laiad seelikud, kuid andsid sellele uue näo vastavalt renessaniinimese hoiakule. Romaani stiili rangus, gooti kunstlikud kõrgusse pürgivad jooned asendati nii meeste kui naiste uhke kuid vaba oleku ja liikumisega. Ei vaevatud end kunstlike poosidega ega riietusesemetega, mis piirasid head ja vaba enesetunnet. Ka nüüd jäi riietuse mudeliks kolmnurk, kuid teistsuguselt kui Burgundias. Meeste kuued tõmmati küll taljes kokku, kuid seejärel nad avardusid allapoole jällegi. Naised püüdsid rõhutada õlgu ja rinda. Nii kujuneb renessansiaja riietusmudeliks kaks tippudega vastamisi asetatud kolmnurka, riietus laienes taljest ülespoole ja allapoole" (Tilk, 2009). Riietus pidi rõhutama sirget ja saledat vöökohta. Nii mees kui naine olid uhked, hoidsid peab
Rahvaluulekogudes on pulmalaulude osa kõige suurem. Kindlasti pidid kohal olema pulmalaulik ja -pillimees. Pulmalaulik pidi olema abielus naine (harvem mees). Kui laulikut oma sugulaste seast ei leitud, kutsuti keegi võõram. Vanade uskumuste kohaselt pruut ja peig laulda ei tohtinud. (Üks põhjendus oli, et muidu sünnivad neil nutused lapsed.) Laulikule tasuti enamasti toidukraami ning riietusesemetega. Üks pulmalauliku nimetusi oli kaasik. Selle järgi on tekkinud Lõuna-Eesti pulmalaulude refrään kaasike (lühenenud kujul kas´ke) ja pulmades laulmise nimetus kaasitamine. Tuntud on ka refrään kas´ke-kan´ke. Põhja- ja Lääne-Eestis oli kasutusel nii vanemaid (üherealisi venitatud lõppudega) kui uuemaid (kaherealisi) viise. Mõnikord oli pulmas ka mitu viisi, nt Lõuna-Eestis kaasitamisviis kiidu- ja pilkelaulude puhul, lisaks teistsugused mõrsja ärasaatmise ja
annaabi.ee 
