«Mida te ometi teete?» hüüatas Ketty. D'Artagnan, kes oli enne võtnud võtme, ei vastanud ning sulges enese kappi. «Noh!» hüüdis mileedi teravalt. «Kas te magate? Miks I te ei tule, kui ma helistan?» Ja d'Artagnan kuulis, kuidas vaheuks lahti paisati. «Ma olen siin, mileedi, ma olen siin,» hüüdis Ketty, joostes oma perenaisele vastu. Mõlemad läksid magamistuppa ja kuna vaheuks jäi avatuks, võis d'Artagnan kuulda veel mõnda aega milee-t dit oma toas toatüdrukuga riidlemas. Lõpuks ta rahunes ja sel ajal kui Ketty teda korraldas, alustas ta vestlust d'Artagnanist. «Millegipärast ei näinud ma täna õhtul meie gaskoonlast,» ütles mileedi. «Kuidas, proua,» lausus Ketty, «ta ei tulnudki? Kas tal polnud püsivust oodata oma õnne saabumist?» «Oh ei! Arvatavasti takistasid teda härra de Treville või härra des Essarts. Ma tunnen asja, Ketty, ja ma hoian teda peos!» «Mida proua temaga teeb?» «Mida ma temaga teen
välja tulla. Selts seltsiks, aga kirjamehed võivad ka ilma seltsita olla, selts aga ilma kirjameesteta -- seda olla ei saa, sest mis selts see on, kus pole sugugi kirjamehi. Ja mina ütlesin siis Maurusele -- meie oleme ju umbes üheealised -- ütlesin: meil on liig vähe õigeid kirjamehi Kirjameeste seltsis, sellepärast minnaksegi nii hirmus riidu. Kirjameeste selts, aga riidlevad siin papid ja poliidigamehed. Sellepärast on vaja kirjamehi, kes oleks õiged kirjamehed, et poleks enam riidlemas papid ja poliidigamehed. Aga kust tulevad kirjamehed? Kust mujalt kui koolist, ja mida suurem kool, seda suuremad kirjamehed sealt tulevad. Nõnda siis ütlesingi Maurusele: asuta kool, asuta eesti kool, et saaks eesti kirjamehi. Tost pole ühti, ütlesin ma, kui nad pole just nii suured ja kuulsad nagu mõni venelane või sakslane, sest milleks peab eesti kirjamees kohe sama kuulus olema, nagu venelane või sakslane! Aitab sellestki, kui ta on õige
annaabi.ee 
