Omanikud 16. sajandil kuulus mõis nii Tödwenitele kui ka Mecksidele. 1765. aastal ostis mõisa Otto Magnus von Rehbinder ja kuni 1843. aastani oli valdus koos naabermõisa Saue ja Jälgimäe mõisaga Rehbinderite valduses. Peale Renbindereid oli mõisa omanik Rudolf von Patkul ja aastail 18491919 Baggehufwudtid. Tulekahju 1622 arutas kuninglik kaelakohus Saku teenijatüdruku Anne süüasja, kes oli varastanud mõisast viis hõbelusikat, ammelt viis hõbesõrmust ja riidekraami, ning pärast seda pannud mõisa põlema. Anne võtnud asja omaks ja jutustanud, kuidas tema juurde tulnud taevakarva riietes vanamees, käskinud pesupesemise pooleli jätta ja pakkunud teist tööd, andes tüdrukule tuletungla, mille too kohe räästasse torganud. Maja põlenud maha ja vanamees kadunud nagu tina tuhka. Kohus arvanud selle 5 vanakuradi sepitsuseks, ning mõistnud teenijale piinarikka surma.
Muhumaal on esmakordselt haneksolija tõstetud kaevukoogu peale. Kadripäeval kanti ka muid loomamaske (karu, sokk), kuid vähem kui muudel tähtpäevadel. Üksikud kadrinaised Läänemaal ja saartel käisid kadripäeval (või ka mõne päev enne või pärast seda päeva) vaesed naised, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses sellised inimesed, kellel polnud oma maja, maskeeritutena ringi. Sellise staatusega kadrid liikusid ringi üksinda ja päeva ajal, kogudes endale toitu, villu ja riidekraami. Ketrajasant Väga arhailise tagamaaga tegelaste hulka kuulub ketrajasant, kedervarrega või vokiga külas ringiliikunud naine. Ketraja võis liikuda ringi koos kadriperega, vokk või kedervars võis kuuluda kadriema varustusse. Kedervars ja ratas on iidseid päikese sümboleid ja sel viisil sümboliseeris ketrajasant oma igiliikuva vokirattaga päikese taassündi, maailma tagasisaabuvat valgust (Vt. lähemalt sümbolid). Samuti oli see seotud villa ja linakasvuga. Määgijad
vastuvõtmist - esmakordselt haneksolija on tõstetud kaevukoogu peale ja kiigutatud. Üksikud kadrinaised Läänemaal ja saartel käisid kadripäeval (või ka mõni päev enne või pärast seda päeva) vaesed naised, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses sellised inimesed, kellel polnud oma maja, maskeeritutena ringi. Mõnikord pole aga maski kantudki. Sellise staatusega kadrid liikusid ringi üksinda ja päeva ajal, kogudes endale toitu, villu ja riidekraami. Ketrajasant Väga vana taustaga tegelaste hulka kuulub ketrajasant - kedervarrega või vokiga külas ringiliikunud naine. Ketraja võis liituda kadriperega, kuid vokk või kedervars võis kuuluda ka kadriema varustusse. Kedervars ja ratas on iidsed päikese sümbolid ja sel viisil sümboliseeris ketrajasant oma igiliikuva vokirattaga päikese taassündi, maailma tagasisaabuvat valgust ja olid sümboolselt seotud villa- ja linakasvuga.
kollektsionääri tüüp, kes tahaks asju koguda ja hoida. Lapsepõlves ei olnud tal selleks erilisi võimalusi, nüüd on need olemas. Tema murdeiga sattus kokku suurte muutustega Nõukogude riigis. Selle eale avaldus Hrustsovi "sula" selles, et perekond sai jälle kontakti sugulaste ja sõpradega välismaal. Ta onu Leo Ameerikast ja Rootsi sugulased Pürkopid ja Mägid hakkasid neile saatma riidekraami ja raamatuid. Esimesest oli neile väga suurt abi, sest nende omad riidevarud olid päris läbi, tänu onule sai korraliku ülikonna, kõige rohkem oli tänulik Arvo Mägile väliseesti raamatuid, mida asus ahnelt lugema. Ema sõbrannadelt Ilse Pariselt Schwarzwaldis ja MarieLouise Erlenmeyerilt Baselis said ka prantsus ja saksakeelseid raamatuid. Nii jõudsid tema kätte Albert Camus' "Katk" ja "Võõras" prantsuse keeles ning muudki huvitavat
annaabi.ee 
