kasutatud avalikult sõnu "aluspüksid" või "alustalje". Kasutusel oli lihtsalt aluspesust rääkides sõna "need". Nii nägingi sellel näitusel meie esivanemate privaatsemat, samas ka argisemat poolt. Näituseeksponaadid olid valdavalt pärit Viljandi ja Heimtali muuseumi kogust ning erakogudest. See vanavanade aluspesu on meie jaoks kui müstika. Kõik puha linane, hele, käsitöö, pitslisanditega jne. Tekib ettekujutus nooriku veimevaka suurusest, mis pidi mehelemineku ajaks valmis ja riidekirstus olema. Oi, millised alusseelikud ja pika säärega püksikud, korsetid ja tripivestid! Näitust külastades oli tunne nagu oleksin sattunud kellegi salajasse kambrikesse ja püüdnud hoolega varjatud saladust piiluda. Oli huvitav ja hariv kogemus. Nüüd tean rohkem vanavanemate pesust. Tean, mida nad pikkade ja kurguni kinninööbitud kleitide, särkide ja seelikute all kandsid, sest vanad fotod ju seda teavet ei sisalda. Need siis olid minu huvitavamad , samas ka harivad elamused muuseumide
ikka. Kui Helvi koju jõudis sai ema kohe aru, et Helvi oli kukkunud. Oli 1. jõulupüha 1935. a. Ilm oli külm, lumi sügav. Sel päeval suri Helvi vanaisa 87 aastaselt. Ta mäletab täpselt kirstupaneku õhtut, kus osales palju inimesi. Ta vaatas läbi külmunud klaasi matuserongi, mis viis vanaisa põrmu Lähte kalmistule. Pärast vanaisa surma koli Helvi vanaema nende juurde. Talle anti elamiseks kõige suurem tuba. Helvile meeldis vanaema toas käia. Vanaema näitas talle riidekirstus olevaid asju. Eriti meeldisid Helvile seal olevad tanud.Kui vanemad tegid põllu-või heinatöid, hoolitses vanaema loomade ja laste eest. Kuid kui vanaema kaks õde Anna ja Liisa haigestusid, kolis vanaema nende juurde ja Helvi ei näinud rohkem oma vanaema. Tema vanaema suri sõjasuvel 80-aastaselt ja ta maeti Lähtele vanaisa kõrvale. 20. märtsil 1936 a. sündis Helvi õde Silvi. Sel ajal oli tema isa väga raskelt haige.Ta põdes kopsupõletikku
annaabi.ee 
