Soomepoisid jäid venelasi ootama selle natukesega, mis neil veel alles oli. Riidak oli saanud lasud õlga, ei saanud hästi liikuda. Ta saadeti pealinna ära, kuid seda sõnumiga, et eesti poisid on ikka veel olemas ja ikka veel tegutsevad, küll armetu tagalakraamiga, kuid vähemalt tegutsevad. Veidi Riidakut tee peal tümitati, kuid lõpuks pääses ta tsikli tagaotsas pealinna. Ta oli läinud Vabariigi Valitsusse ja seal uhkelt sõna võtnud. Üks Omakaitse kapten kuulas sõbralikult Riidaku ära, mees rääkis talle kõik, mis toimunud oli. Nad said kapteniga üpris lähedaseks, ilmselt seetõttu, et kapteni poeg oli ka üks soomepoistest olnud, kuid hetkel veel kadunud soomepoiss. Eesti lipp oli igal juhul tornis. Paljud arvasid, et Eesti on nüüd Saksast eemaldatud ja vaba, kuid ei miskit. Eestlased võitlesid oma riigi eest nii, kuidas suutsid. Kui neil oleks olnud piisavalt laskemoona ja muud vajalikku, oleksid nad venelastele tuule alla teinud, sest eestlane on siiski
tündrimaad (1 tündrimaa = 0,52 ha) ja pruukimata seisis 7 25/32 tündrimaad; (suvi)viljapõlluna, s.o eeskätt odra all oli 15 ¾ ja 2 7/8 tündrimaad eri headusega maad ning kesa all 7 7/8 ja 14 31/32 tündrimaad. EAA, f. 1850, n. 1, s. 54, l. 21p22 Otto Johann von Bocki järeltulijad (genealoogiline tabel) Otto Johann oli ooberstleitnant Bernhard von Bocki (16251670) lapselaps. Liivimaal kuulusid sillakohtunik Otto Johannile Lahmuse ja Päri, Eestimaal Paeküla, Kehtna ja Riidaku mõis. Lapsi oli balti maaaadli peredes palju, Otto Johannil oli neid 12. Pere (ema, isa ja lapsed) oli mõisnikkonna elu keskne aspekt. Perekonna mõju ulatus kaugele, raske oli teha vahet, kus ,,lõppes kodu ja perekond ja kus algas avalik sfäär". EAA, f. 1850, n. 1, s. 56, l. 5p väljakirjutused kirikuraamatutest Otto Johann von Bocki ja Eva Helena Fochi laste kohta 17371740 Heinrich Johann (17371740), nagu ka tema aastane väikevend Wolmar Anton, surid rõugetesse
annaabi.ee 
