Sõlmitus- sündmuste algus Töötlus, repriis- algosade kordamine, tavaliselt muudetud kujul, sündmuste muutum Kulminatsioon Lõpplahendus ("lahtisõlmimine") Lõpposa, epiloog tegelasest jutustam pärast sündmusi Intertekstuaalsus M. Bahtin: "dialoogi" ehk "heteroglossia" mõiste J. Kristeva (Uuringud semanalüüsist, 1969): pheno-texte, geno-texte; intertekstuaalsus M. Riffaterre ("Luulesemiootika", 1978): "hüpogrammi" mõiste G. Genette: intertektsuaalsuse liigid Intertekst- tsitaadid, võõra teksit jäljed,vihje võõrale tekstile-allusioon Paratekst-põhiteksti ümbritsev abitekst, epigraafid(illustratsioonid) (annutatsioon(lühikokkuvõtte) Metatekst-kriitilised,kommenteerivad artiklid, silub ilukirjanduslikule tekst teed Arhitekst-teksti tüübi v zanri määratlus,laulud
Kirjutaja läbi (oma kultuurilises dispositsioonis) kujuneb tekst. Kirjutaja on vahendaja, sekundaarne. Kristeva räägib tekstipindadest, tekstis kohtuvad erinevad diskursused e. “kirjad”, kultuurikontekstist tulenevad, autorist ja lugejast tulenevad “kirjad”, (kumbki on ülimalt tugevasti kultuurikontekstist olenev), sotsiolekt (kollektiivne), idiolekt – individuaalne. Märgiline struktuur funktsioneerib teiste struktuuride seas, suhestub nendega, samastub või vastandub. 11. Riffaterre intertekstuaalsusest (vt "Akadeemia" 1998) Riffaterre’i arvates kiputakse pahatihti samastama hüpertekstuaalsust intertekstuaalsusega. Sellele on andnud aluse arvutirevolutsioon – arvuti on arenenud infootsimissüsteemist reaalse analüüsi süsteemiks, mis on võimeline tekitama esmalt kriitilist diskursust ja hiljem loovat kirjeldust. Hüpertekst astuvat üle kirjaliku teksti lineaarsusest ja muutuvat “intertekstuaalsuse otseseks kehastuseks”. Riffaterre’i väitel
annaabi.ee 
