olenevalt raku tüübist ja diferentseerumisolekust, ning paiknevad üle tuuma. Transkriptsioonivabrikute diameeter on 45-100 nm. Transkriptsiooniga hõivatud RNA polümeraas II fraktsioon vabrikutes on seotud mingi alamstruktuuriga. Ehk vabrikud on immobiliseeritud mingi struktuuri külge. Vabrikud on valgurikkad – sisaldavad aktiivset või inaktiivset RNA polümeraasi, transkriptsioonifaktoreid, ribonukleoproteiine, ko- aktivaatoreid, RNA helikaasi ja splaissingu ja protsessingu ensüüme. Vabrik sisaldab ainult ühte tüüpi polümeraase. Ühes vabrikus võidakse transkribeerida samadelt või erinevatelt kromosoomidelt pärit geene. Teke – on vastuolulisi arvamusi selle kohta kas transkriptsiooni vabrikud pannakse kokku de novo vastusena transkriptsiooni nõudlusele või kas nad on stabiilsed struktuurid millede number raku tuumas püsib konstantsena.
Niisuguseid ühendeid leidub palju närvi- ja ajurakkudes, samuti vereplasmas. Glükoproteiinid on valgu ja süsivesikute kompleksid. Glükoproteiinid on levinud rakumemembraanis, ka süljes ja seedetrakti nõredes leiduv mutsiin on glükoproteiin, samuti erütrotsüütides esinev veregruppe määravad faktorid ja rida hormoone. Nukleoproteiinid kujutavad endast valkude ja nukleiinhapete komplekse. Sõltuvalt nukleiinhappest eristatakse ribonukleoproteiine ja desoksüribonukleoproteiine. Esimeste kõige iseloomulikumaks esinemiskohaks on ribosoomid, teised aga paikenvad valdavalt rakutuumades, moodustades kromatiinaine. Fosfoproteiinides on prosteetiliseks rühmaks fosforhappejääk. Fosfoproteiinid on näiteks piimavalk kaseiin, ka mitmed munades ja kalamarjas leiduvad valgud. Fosfoproteiinidele on iseloomulik suur asendamatute aminohapete sisaldus, seejuures inimesele sobivates proportsioonides,
annaabi.ee 
