vastuoluline alalooline isik, kellel on jätkuvalt palju poolehoidjaid.) · Stalini surm ja kõik need lühikesele ajavahemikule kuhjunud sündmused kutsusid esile osa inimeste (peamiselt venelaste) varjamatut leina ja kurbust ning enamiku eestlaste vähem või rohkem varjatud rõõmu, ärevust ja tulevikuootusi. · Kardeti ja samas ikka veel loodeti sõja puhkemist, mis tooks kaasa okupatsioonist vabanemise ja Eesti iseseisvumise taastamise. Nõukogude reziini pehmenemist julgeisd loota vähesed, pigem arvestati uute massirepressioonidega. Eriti ärevil oli loomulikult juudid. · Stalini surma järel läks võin Lavrenti Beria kätte, kes alustas uuendusi, olles aru saanud, et riik on majanduslikult kurnatus ja rahvusvaheliselt iseleeritud. · Astuti samme pinge lõdvestamiseks lääneriikidega, liberaliseeriti senist tsentraliseeritud juhtimist ning anti rohkem õigusi liiduvabariikidele.
1985- 1991 püüdis Gorbatsov külmale sõjale lõpu teha ja majandust umber korraldada, mis peale neostalinistid eesotas Janajeviga üritasid teda kukutada. Ka Jeltsin postsovetliku valitsuse vastase hulgas olid neid, kes stalinistliku mineviku ja NL taga igatsesid. Nüüd on võimalik asjadele vaadata hoopis teise nurga alt. Stalin jõudis oma võimutippu sõjaajal hoolimata oma süsteemist. Kui ta pärast sõda oma süsteemi taastada üritas, hakkasid asjad minema allamäge, mis viis tema reziini murenemiseni. Stalin ei ohustanud pärast surma Hrustsovi mitte oma tugevuse, vaid nõrkusega. Nõrkus seisnes selle, et Stalin isiklikult moonutas kommunistliku süsteemi, mis püsis kuidagi vaid tema kiuste. Hrustsov kõrvaldas Stalini ajaloost mitte eesmärgiga seda nurka aetud süsteemi purustada, vaida et kõrvaldada moonutused. Hrustsov oli küllap esimene, kes sai aru, et NL oli ellujäänud sugugi mitte tänu stalinismile, vaid sellest hoolimata. Nagu edaspidi
annaabi.ee 
