novembril Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mille juhiks oli ta aastatel 19051917. * Sama aasta novembri lõpus kutsusid rahvuslased Tartusse kokku maa- ja linnaomavalitsuste ning seltside ("rahvaasemike") esindajad, et arutada eestlaste edasisi tegevussuundi. Tõnisson ja ta kaaslased pooldasid keiser Nikolai II oktoobrimanifestis kuulutatud vabaduste reaalset ellurakendamist ning eesti keele ja eestlaste positsioonide võrdsustamist sakslaste ja venelaste omadega, eriti hariduses. Revoolutsiooni jätkumist ei pidanud nad enam vajalikuks. Kuid suur osa rahvasaadikuid olid tunduvalt radikaalsemalt meelestatud. Nii tekkis kongressil tõnissonlaste ja radikaalide vahel terav vastuolu, mis lõppes koosoleku lõhkiminekuga. * 1906. aastal valiti Tõnisson Liivimaa kubermangu talupoegade saadikuna I Riigiduumasse ning tegutses seal esialgu autonomistide-regionalistide rühmas. Duumas sai Tõnisson tuntuks jõulise kõnemehena
aasta revolutsiooni, kuna esindas mittesotsialistlikke ning reserveeritud vaateid. Sama aasta novembri lõpus kutsusid rahvuslased Tartusse kokku maa- ja linnaomavalitsuste ning seltside ("rahvaasemike") esindajad, et arutada eestlaste edasisi tegevussuundi. Tõnisson ja ta kaaslased pooldasid keiser Nikolai II oktoobrimanifestis kuulutatud vabaduste reaalset ellurakendamist ning eesti keele ja eestlaste positsioonide võrdsustamist sakslaste ja venelaste omadega, eriti hariduses. Revoolutsiooni jätkumist ei pidanud nad enam vajalikuks, arvates, et edasisi muutusi saab läbi viia rahumeelsete reformidena. Kuid suur osa rahvasaadikuid olid tunduvalt radikaalsemalt meelestatud. Nii tekkis kongressil tõnissonlaste ja radikaalide vahel terav vastuolu, mis lõppes koosoleku lõhkiminekuga juba selle algul, kui ei suudetud kokku leppida koosoleku juhatuse valimistes. Tõnissoni pooldajad jäid algsesse koosoleku toimumispaika "Bürgermusse"
annaabi.ee 
