meie aknast hüppab üks mees välja ja jookseb lauda taha. Hävituspataljon nõudis meilt: „Kes see on, kes see on?“ Meie ikka, et ei tea-ei tea. Siis pandi vennale Reinule revolver vastu rinda ja kästi tal vaatama minna ja mees kaasa kutsuda. Vend oli 15, aga oma vanuse kohta lühikest kasvu. Ta läks venitades ning ei tahtnud hästi minna ja meil südamed kloppisid, et mis nüüd saab, mis ta ütleb, kas põgeneb ära… Meie seisime revolvritoru ees. Vend tuli tagasi ja valetas: “Ah see oli naabri talu karjane, läks lehmi ajama.“ Vaat, kus oskas end välja rääkida. Põgenenu oli meie rentniku poeg, kes hoidus sõjaväest kõrvale. Pataljonil oli kiire ja nad küsisid teed Peipsi poole. Nad olid oma vägedest maha jäänud ja tahtsid kõrvalisi teid pidi kiirelt järele jõuda. Ema juhatas neile siis tee kätte. Päeval pärast seda sündmust läksime metsa äärde mängima. Me arvasime, et nüüd on väed ilmselt ära läinud
hierarhia kui zanriseaduste nurgakivi. Lõpuks ei saa jätta peatumata vaatepunkti ehitamise sellisel võttel, mille olemust taas illustreerib kõige selgemini filmikunst. Oletame, et operaatoril on tarvis filmida maailma filmikangelase pilguga. Selle küsimuse on korduvalt tõstatanud nii teooria kui ka praktika, kaasa arvatud A. Hitchcocki skandaali esile kutsunud katse filmis ,,Võlutud" filmida enesetappu subjektiivsest vaatepunktist, pöörates algul revolvritoru otse vaataja poole, seejärel aga andes ekraanile punase, valge ja musta värvi vaheldumine. See katse mõjus vaatajasse sokeerivalt. Ei tule aga unustada, et kirjanduses pole kaugeltki uus taotlus kirjeldada surma surija vaatepunktist. Lahenduse andis Tolstoi ,,Sevastoopoli jutustustes", Hemingway romaanis ,,Kellele lüüakse hingekella", G. Vladimov ,,Rikkas maagis" jm. korduvad eksperimendid on näidanud, et lindi suurte lõikude
annaabi.ee 
