põlema.Hetk hiljem olid nad juba Gribodjedovi tädi maja juures. Sealne uksehoidja ei tahtnud neid kirjanike restorani lasta, sest Korovjevil ja Peemontil polnud liikmepiletit. Ometigi said nad kohvikusse, sest Artsibaldovits kutsus nad isiklikult sisse. Neile pakuti parimat teenindus. Paraku ei kestnud meeldiv olukord kaua, sest kroonikareporter Boba Kandalupski hakkas tulekahjust sosinal madam Petrakovale rääkima.Peagi tulid sisse 3 revolvritega meest, kes Peemonti ja Korovjevi pihta tule avasid.Kassi priimusest tõusis tulesammas tekitades järjekordse tulekahju. Kahekümne üheksas peatükk: Meistri ja Maragarita saatus on otsustatud Woland ja Azazello seisid ühe hoone kiviterrassil. Peagi tuli nende juurde Leevi Matteus. Ta edastas teate, et Woland meistri ja Maragarita endaga kaasa võtaks.Woland lubas seda teha. Azazello lendas asja korraldama. Samal hetkel tulid terrassile Peemont ja Korovjev, kes seletasid, mis oli juhtunud
erapooletuks, vastutasuks jäeti polgule relvad kätte. Eesti rahvusväeosad olid säilitanud küll osalise võitlusvõime, aga poliitilistel põhjustel otsustati mitte sõdida. Enamlaste käsutuses ainsaks relvastatud jõuks veebr 1918 oli jäänud Punakaart - üle Eesti u 5000 punakaartlast. Enamik punakaartlasi olid üle Eesti laialipaisatud. Samuti puudus neil keskne juhtimine. Punakaartlased olid enamasti relvastatud ainult vintpüsside või revolvritega. Neil puudus sõjaline ettevalmistus. Otsustasid mitte osutada sakslastele vastupanu. Eesti enamlased olid tõsiusklikud kommunistid, olid veendnud, et saksa töölised ei luba oma valitsusel saata ennast sõdime kommunistliku riiga, vaid Saksamaal lahvatab rev, ainus mida ehk usuti, et kohalikud baltisakslased võivad organiseerida Eesti saarte nö karistussalga.