poliitilistega, streigid muutusid peaaegu igapäevaseks, maal hävitati mõisavara, rahval sagenesid kokkupõrked politsei ja sõjaväega. Tekkis töölisliikumine. Tallinnas levis töölisliikumine ka teistesse linnadesse. Eriti läksid sellega kaasa Narva vabrikutöölised. Vabrikutööliste eeskujul alustasid streike mõisamoonakad, keeldudes tööleminekust enne, kui parandatakse nende elutingimusi. Sealt alates tekkiski esimene ja kui just mitte kõige enamlevinumaks vormiks revolutsioonilisemas liikumises palvekirjade esitamine võimudele, milles taotleti peamiselt eesti keele kasutusala laiendamist ning omavalitsuse-, kooli-, kiriku- ja maareformi. Kõik viis selleni, et miski pidi hakkama muutuma ja võimud pidid kuidagi olukorrale otsa vaatama. Revolutsiooni ei suudetud enam peatada. Selle kirjutas Nikolai II 17.oktoobril alla manifestile, millega lubati kutsuda kokku üle venemaaline rahvaesindus Riigiduuma ning kindlustada rahvale kodanikuvabadused, muuhulgas ka õigus
parlamendina" (Long Parliament). Juba toona koosnes Inglismaa parlament kahest kojast. Ülemkojas (House of Lords) istusid osalt päritavatel, osalt ex officio kohtadel kõrgaadlikud ja -vaimulikud. Alamkoja (House of Commons) liikmed valiti. Valimisõigus oli varandusliku tsensuse alusel umbes viiendikul meessoost elanikkonnal. ,,Pikas parlamendis" andsid tooni jõukas maa-aadel ning koloniaalkaubandusest rikastunud suurkodanlus. Ajaloo paradoksina istusid Inglismaa ajaloo kõige revolutsioonilisemas parlamendis kõige rikkamad inglased. Parlament üritas nurkasurutud kuningalt välja nõuda võimalikult suuremaid järeleandmisi. Kuningal ei lubatud enam parlamenti laiali saata ning talle pandi kohustus vähemalt kord kolme aasta jooksul parlament kokku kutsuda. Kui kuningas sellest keeldus, oli parlamendil õigus ise koguneda. Parlament võttis endale ainuõiguse riigis makse kehtestada. Kuninga senised parlamendi loata sisseseatud maksud, näiteks laevaraha (ship money) kaotati
annaabi.ee 
