lõuna pool, võisid eestlased nüüd jääda nende vahele lõksu. Üheskoos slaavlastega rünnati nüüd eestlasi ja aeti nad põgenema. Henriku Liivimaa kroonika teatel sai lahingus surma üle 1000 eestlase. Pärast võidukat lahingut viisid taanlased lõpule uue, suhteliselt nõrga ja vähemalt osaliselt puidust linnuse ehitamise Toompeale, mille järel kuningas lahkus Taani. Kohale jäänud piiskopid koos linnusesse jäetud garnisoniga võitlesid kogu selle aasta revalastega, kuni suutsid lõpuks kogu maakonna allutada ja ristida. Kuigi Taani sissetung Eestimaale oli toimunud kuningas Valdemari ja piiskop Alberti koostöö tulemusena, tekkis peagi meeste vahel konflikt. Esimeseks nendevaheliseks tüliküsimuseks kujunes lahingus langenud Theoderichile järglase nimetamisega – nii Valdemar kui Albert pidasid seda oma õiguseks. Kuningas määras Revala piiskopiks oma kaplani Wescelini ja takistas Alberti poolt Eestimaa piiskopiks nimetatud Hermanni saabumist Riiga
tundnud siinsete maade allutamise vastu huvi juba varem (1206. aastal oli taanlaste sõjaretk Saaremaale äpardunud). Nüüd kasutas ta võimalust ning 1219. aastal maabuski Taani kuninga hiigellaevastik (u 100 laeva) Revala rannal. Peale Lindanise (Tallinn) all ülinapilt võidetud lahingut revalaste ja harjulastega (kummalgi vaenupoolel u 2000 meest) ehitasid taanlased Tallinna kohale uue linnuse. Terve aasta võitlesid nad revalastega, enne kui need lõpuks ristimise vastu võtsid. Samal ajal tungis sakslaste, liivlaste, latgalite ning (juba alistunud ja sõjateenistuse kohustust kandvate) sakalaste, ugalaste ja järvalaste ühisvägi Virumaale, kus rüüstati ohjeldamatult, kuni kõigi viie Viru kihelkonna juhid rahu palusid ja pantvange loovutasid. Nüüd (1220) algas Virumaal ning Kesk-Eestis tõeline võiduristimine sakslaste ja taanlaste vahel, kuna teise poole
annaabi.ee 
