Leplikud mulla suhtes, vajavad palju valgust. Kõige vareasemad pajutibud ilmuvad kevadel põõsastele, mis on veele kõige lähemal. Tibud on pungasoomuste all kogu talve valmina ootel, esimeste soojadega nad kooruvad.Urvad paisuvad kohevateks kollasteks pallideks mai alguses. Ajaloos on pajuokstest punutud korve. Kaugemates maades tehtud ka paate ja maja seinu. Pajukoort on kasutatud naha parkimiseks. Meditsiinis on kooreleotis tunnsutatud reumarohi, peavalu ravim ja palaviku alandaja. Pajukoores olev aine on salitsiin, mis on looduslik aspiriin. Valmistati ka vanasti pajupilli. 18) Pihlakad (Sorbus) Eestis on kolm looduslikku pihlakaliiki: Harilik pihlakas, Pooppuu ja Tuhkpihlakas. Harilik Pihlaka lehed on sulgjas liitlehed. Poopuu lehed meenutavad lepalehti. Pooppuu viljad on suuremad. Pooppuu võib kasvada võimsamaks kui Harilik Pihlakas. Tuhkpihlaka lehe alumine pool on kaetud tuhkhalli karvakorraga, leht sarnaneb pooppuu
vastu kui pärnaviisud. Kuid see-eest oli pajukoort kõikjalt loodusest alati piisavalt võtta. Sajandeid on pajukoort ohtralt pruugitud naha parkimiseks. Vahend on olnud ka tavalisim talu kodusel nahaparkimisel. Parkalitöökojad vajasid pajukoort aga nii rohkesti, et vaesemad inimesed teenisid koore kogumise ja müümisega endale elatist. Pajukoorega värviti ka riiet. Sellega saadi kollast ja pruuni tooni. Oluline oli pajukoor ka rahvameditsiinis. Kooreleotis oli tunnustatud reumarohi, peavalu ravim ja palaviku alandaja. Pajukoore ravitoimet nimetatud hädade ja mitmete muudegi tõbede vastu tunnustab ka tänapäeva meditsiin. Teiste puuliikide koort ei kasutatud sama laialdaselt kui eelkirjeldatud kolme puuliigi omi. Teisalt leidsid ühel või teisel viisil rakendust suurema osa Eesti tavalisemate puu- ja põõsaliikide koor. Peamised kasutusalad olid rahvameditsiin, riiete ja kangaste värvimine ja nahaparkimine. Rahvameditsiinis oli näiteks üldtunnustatud
annaabi.ee 
