Suhe realismiga katkeb üsna järsult kesk uuenduslikkust. Kui võtta eeltoodut näited, siis neid ühendab see, et nad pole realistlikud näidendid. Artur Alliksaar satub selle laine etteotsa. „Nimetu saar“ ilmub „Loomingu“ raamatukogus ja sedatüüpi tekstidest satub ta olema esimene (antiutoopiline). Näidendid, millest hakatakse rohkem rääkima, tulevad just pärast seda. V loeng Uus draama ei ole realistlik draama, realistlikku kirjutatakse seal taustal küll, kuid üldisemas retseptsioonipildis teda pole. 60ndate/70ndate vahetusel näeme just teatava draamatüübi domineerimist (mudeldraama). Utoopiate ja antiutoopiate kirjutamine mängib olulist rolli. Mati Undi „Phaethon, ,Päikese poeg“ lavastab Vanemuise teatris Kaarel Ird. Alustekst on võetud mütoloogiast „Phaethoni“ lugu ja iseloomulikuks on ka see, et alustekstiks valitakse suuri ja tähendusrikkaid alustekste (piibel, müüdid jm). Seda Phaethoni lugu on tugevalt töödeldud ja on
Mait Metsanurk (Eduard Hubel) Omas ajas veel selgem etalon kui praegu. Kui vaatame 1920ndate kriitikapilti, siis pole selge, et kumb on realistlikum, kas Tammsaare v Metsanurk. Retseptsioon läheb selles suunas, et Metsanurga tähendus on hämustunud, kuid olematu ta pole. "Ümera jõel" ajaloolise proosa laine avalöök. Metsanurga kuulsamad teosed "Ümera jõel", 1939 "Tuli tuha all", mis kajastab 17. saj lõpu näljahäda ja selleaegset Eestit. Kõige konkurentsitumalt on retseptsioonipildis olnud "Ümera jõel". Ühelt poolt see, et keegi pidi Ümera lahingu läbi kirjutama, eesti ajaloost pole heroilisi punkte eriti võtta. Vabadussõda on normaalne sõda, mille puhul saab vabadustunnet üles pumbata. Muinasajast leiab ka ühte ja teist ja Ümera lahing on üks väheseid lahinguid, kus Saksamaale ära tehti. Peet Vallak (Peeter Pedajas) Kõige klassikalisem novelliautoripositsioon. Pärit Mulgimaa piirilt, 1920ndatesse ja 30ndatesse jääb loomingu põhiosa. Suri aastal 1959
annaabi.ee 
