Kuid kui uskuda Läti Henriku kroonikat, siis ei ole Kaupo kaugeltki mitte ainus, kes oma suguvendi teise ilma oli saatnud. Pärast Lehola vanema Lembitu ristimist 1215. aastal võttis nimetatu väidatavalt osa ka sõjaretkest Harjumaale, kus ta sakslaste, liivlaste ja lätlaste kõrval rüüstas ja tappis nagu iga teine. Henriku kroonikast saab ka teada, et Lembitu poeg olevat olnud pantvangiks sakslaste käes, samuti kui Kaupogi poeg. Võimalik, et Lembitu ei osalenud selles retkes just vabatahtlikult, kuid fakt on, et ta seda siiski tegi. Kes oli reetur? Kas see, kes jäi ellu või oli osavam? Arvestades kõike ülaltoodut, arvan ma, et Kaupo ei olnud kaugeltki mitte suurem reetur kui mõni teine pagan, kes end esimeste seas ristida lasi ja kes mõnes võitluses ka oma rahva vastu pidi astuma. Kõik, kes ei langenud paganana uute anastajate vastu võideldes, on omamoodi reeturid. Miks siis peaks Kaupo seda teistest rohkem olema? Tema tegi vaid oma valiku.
Wilhelm sai teada Rootsi kirikute põletamisest, preestrite tapmisest, sakramentide rüvetamisest, vangide võtmisest jm. Kuulnud ka rootsi naiste ja neidude halvast kohtlemisest, otsustas ta saarlastele karistusretke korraldada. Ojamaalased ja taanlased keeldusid vaimulikku aitamast, küll aga olid nõus saksa kaupmehed. 1227. a. 20. jaanuaril alguses, mindigi pärnust mööda merejääd Saaremaa poole. Henriku sõnade järgi olevat lisaks sakslaste, liivlaste ja lätlaste, retkes osalenud ka Piiskop Albert, Semgallia piiskop Lambert ja ordumeister Folkvin. Kõige ees oli paavsti viitselegaat magister Johannes Modena piiskopi teenri Gandulfinusega, kes kandis paavstilippu. Tegelikuks juhiks oli ilmselt Folkvin. Üheksandal päeval jõuti Muhu linnuse alla. Üks öö puhati. Toimus kokkupõrge linnuse kaitsjatega, viimased pakkusid rahu. Enamus nõudis kättemaksu. Kuuendal piiremispäeval (03.03) tungiti läbi suurte takistuste linnusesse, rööviti see paljaks ja
annaabi.ee 
