Klamüüdiad, mükoplasmad, riketsiad Morfoloogia § Klamüüdiad on lähedased gram-negatiivsetele bakteritele, kuid erinevad neist põhiliselt oma ebahariliku rakuseina poolest. Neile on iseloomulik kahe membraani olemasolu: sisemine ja välimine rakumembraan, milles esinevad põhilised proteiinid, puudub aga rakuseina peptidoglükaani kiht. Sellele vaatamata on klamüüdiatel rigiidne rakusein. § Klamüüdiate elementaarkehake on metaboolselt inaktiivne, ei pooldu kunagi. § Klamüüdiate retikulaarkehake on metaboolselt aktiivne, rakuseinas on välismembraani proteiinid, mis võimaldavad ainete transporti, tsütoplasmas on prokarüootsed ribosoomid. Retikulaarkehakesed omavad ensüüme, sünteesivad endale oma DNA ja RNA, proteiinid ja lipiidid. Neil puudub aga võime sünteesida energiarikkaid adenosiintrifosfaate (ATP-d). Seetõttu nimetatakse neid "energiaparasiitideks", elutsedes raku sees. C. trachomatis Chlamydia trachomatis jaotub 3 grupiks, millest kaks
(3) omavad ribosoome, (4) sünteesivad oma valke, lipiide ja nukleiinhappeid, (5) on teatud antibiootikumidele tundlikud. Aga paljunemistsükkel on neil küll omapärane. Obligaatselt intratsellulaarsed. Elementaarkehake on resistentne paljudele keskkonnatingimustele. Jäik peptidoglükaan küll puudub, kuid välismembraani valkude vahel on ulatuslikud ja arvukad tsüsteiinsillad. EB vormis bakter ei paljune, aga on infektsioosne: seostub retseptoritega ning stimuleerib haaramist rakku. Retikulaarkehake on metaboolselt aktiivne, replitseeruv. Klamüüdiatel on perekonnaspetsiifiline LPS, mida saab komplemendi sidumisreaktsioonil määrata, ja liigi- ja tüvespetsiifilised välismembraani proteiinid. Paljunemistsükkel algab EB seostumisega vastuvõtliku raku mikrohattudele, järgneb aktiivne penetratsioon rakku. Bakter jääb tsütoplasmas fagosoomi. Raku lüsosoomide sulandumist ja järgnevat bakteri tapmist selles inhibeeritakse, kui bakteri välismembraan on intaktne
annaabi.ee 
