koos õukonna aristokraatia võimu vähenemisega gagaku ja bukagu teatraalne ja musikaalne väljandamisviis kadus ajutiselt esinemisväljalt.Alles pärast 16. sajandil eelnevatele kriisiaastatele järgnenud Jaapani taasühinemisele kindralite Toyotmi Hideyoshi ja Tokugawa Ieyasu eestvedamisel hkati lõpuks uuesti huvi tundma bukagu ja gagaku vastu. Ieyasu jagas jäänud artistid kahte õukonna vahel Kyoto keiserlik õukond ja Edo Shoguni õukonna vahel. 1868. aastast alguse saanud Meiji restoratsiooni uuenduste ajal ei tuntud väga palju huvi traditsioonilise õukonna tantsu ja muusika vastu. Need säilisid mõningate artiste tõttu edasi. Pärast Teist maailmasõda bukagut ja gagakut tunnustati kui olulise rahvusliku aardena 1955. aastal. Üks kõige laialtlevinumaid ja tuntuimatest Jaapani teatri liike on nogaku. Nogaku teatri alguspunktiks loetakse 14. sajandit. Sel ajal alustas oma tööd Kan`ami, kes oli üheks nogaku teatri tuntuimaks esindajaks. Kan`ami oli sündinud 1333
Pärisorjuse kadumist ei saa siduda ühe aastaga. Samad protsessid toimusid ka teistes Saksa riikides. Uuendused lähtusid tihti Preisimaalt, kuid seejärel läksid teised isegi ette. Baieri kuningriigis krahv Monteglas, kirjutatud põhiseadus, tsiviilõigusreformi kava Code Civile eeskujul, koostaja Anslem von Voierbach, lähtudes isikute võrdsusest, kiriku ja riigi lahutamine. Isegi Napoleoni lüüasaamine ei muuda arusaamu. Restoratsiooni vaimus 1818 võetakse vastu küll uus põhiseadus, kuid muutused ei ole suured. Saksa reformide juures surutakse kodanlus kõrvale, alles XIX sajandi lõpuks on saksa kodanlus muutunud nii tugevaks, et Saksa vana eliit Bismark on sunnitud temaga arvestamine. Suur osa juriste pärines kodanlusest ja XIX sajandi keskel kaugenes riigist, samas läbi õiguse saavutavad selle, mida ei õnnestunud saavutada poliitlisel teel. Kodanlik tsiviilõigus Bürgerlische Recht. Saksa
annaabi.ee 
