aastani, mil Katariina II kehtestas niinimetatud asehalduskorra. Raamatu teine osa keskendub keskvõimu mõjule Eesti alal ja Balti erikorrale. Puudutatakse teemasid, mis olid 18. sajandil päevakajalised. Maa ja omandi küsimus kerkis seoses Vene võimu kehtestumisega Eesti alal. Kuid see teema oli ka varem poleemikat tekitanud. Vene riik hakkas läbiviima restitutsiooni- mõisate tagastamist omanikele. Selleks otstarbeks loodi 1721. aasta oktoobris restitutsioonikomisjon (Laur, M 2000, lk 123). See tõi kaasa probleeme omandiõigust tõendavate materjalidega. Rootsi ajal, seoses reduktsiooniga, oli eramõisavaldus kokkukuivanud, kuid restitutsiooniga see taastus. Maksukorraldus jäi oma põhimõttelt samasuguseks kuni asehalduskorra kehtestamiseni, mil keskvõim maksusüsteemi sekkus. Riigikassa suurendamiseks kasutati ka erakorralisi makse. Lisaks kahele eelpool mainitud teemale sisaldab monograafia teine osa veel pärisorjuse
(Eestimaa osas 26?), mille puhul esinesid teatavad probleemid, kuid ka neile leiti mõne aja pärast rakendus. 19. sajandiks jäi Eestimaale ainult seitse riigimõisa. Eestimaal oli arvestuslikult 2% maadest riigi käes. Eestimaal on ajalooliselt domineerinud eramõisad. Eestimaal pärast restitutsiooni on rüütlimõisate valduses 94,1%, kroonu käes 2%, rüütelkonna lauamõisaid 1,4%, linnade käes 1,3% ja kiriku käes 1,1%. Liivimaal oli asi palju keerulisem. Ka siin moodustati 1721 restitutsioonikomisjon. Hinnanguliselt pärast selle komisjoni tööd jäi 102 mõisa riigi kätte. Mõne aja jooksul hakati neid mõisaid erakätesse andma. Läbi 18.-19. sajandi riigimõisate arv jääb umbes saja piiresse. Kroonumõisaid hakati väiksemaks tükeldama. Saaremaal on väga suur kroonumõisate osakaal. Eramõisaid ja kroonumõisaid mõlemaid seal umbes 50%. Rüütlimõisate talupoegi oli 70,1%. Kroonutalupoegi 26%. Kroonumaavaldus on Saaremaal kogu aeg olnud stabiilselt suur
annaabi.ee 
