sisalduvat õpetust, kõlbelist tähendust; mis oli kõige olulisem. (244) ... himu sunnib usust taganema, loob reetureid. (246) Vanasõna täidab keskaja mõtlemises väga elavat funktsiooni. Neid on sajakaupa igapäevases ringluses, peaaegu kõik tuumakad ja tabavad. Vanasõnast vastu kõlav tarkus on vahel kaine, vahel kosutav ja sügav; vanasõna toon on tihti irooniline, meeleolu enamasti heatahtlik ja alati resigneeritud. Kunagi ei jutlusta vanasõna vastupanu, ikka alistumist. Muige või ohkega laseb ta isekail triumfeerida, teesklejail terve nahaga pääseda. (247) Vapp pole keskaja inimesele pelgalt genealoogiline harrastus. Vapikuju läheneb tema vaimu jaoks tootemi väärtusele. Lõvidest, liiliatest, ristidest said sümbolid, milles on pildina väljendatud tervet kompleksi uhkusest ja pürgimustest, kiindumusest ja solidaarsusest, markeerituna iseseisva, jagamatu asjana. (249)
seetõttu usutavad, kuigi nende ebaharilikkus tundub kõrvale algul tõrksalt kõditavana (,,Naist peab pidama nagu noort hobust - ohjad pingul ja valjad peas. Kangvaljad, need on naisele kõige paremad. Usu, väimeespoeg, naine ei tunne muidu oma väärtust, ei usu, et mehel temast midagi on, ei usu sedagi, et mees teda armastab."). Veelgi kõrgemaks, ei tea, kas enam koomilise rajamailegi kuuluvaiks, klassifitseeruvad lõpuks resigneeritud, skeptilised elutarkuse aforismid, mis käsitlevad elu ja usu mõtet või mõttetust (Indrek räägib isale: ,, ,,Vargamäe on sunnitööliste paik, aga inimene ei saa ilma sunnitööta läbi. Inimene ei oska ilma sunnitööta elada, olgu see sunnitöö vabatahtlik või teiste poolt peale pandud. Mina tahtsin, et teised paneksid mu sunnitööle, aga nemad ei pannud: nemad arvasid, et mina ei vaja seda. Nõnda tulin ma siis ise vabatahtlikult, tulin, isa, sinu juurde, sest sina oled kõik
annaabi.ee 
