Luuletaja nägi Rajevskis leebet, hoolitsevat sõpra, alati armsat ja lahket peremeest. Teel Gurzuffi kirjutas Puskin eleegia ,,Ju päeva viimne valgus suri...", mis tähistas uue ajajärgu algust tema luules. Gurzufis viibides kirjutas kaotsiläinud teose ,,Märkmeid Doni ja Musta mere kasakatest", mitu eleegiat ja alustas ,,Kaukaasia vangi". Ta hakkas järjekindlalt inglise keelt õppima. Septembri keskel lahkus Puskin Krimmist ja sõitis Odessa kaudu Kisinjovi, kuhu Inzov oma residentsiga kolis. Puskin elas teistest veidi eemal asuvas Inzovi majas, esimese korruse toas, ja jäi sinna ka pärast maavärinat, kui pool majast oli varemetes. Koos tühimaa ja maja ümbritsevate viinamarjaaedadega harmoneerus see tema ettekujutlusega iseendast kui ,,põgenikust", kes elab ,,kõrbes", nagu ta kärarikast Kisinjovi nimetas. Siin kirjutas Puskin ,,Kaukaasia vangi", ,,Gavriliaadi", ,,Vennad-röövlid", palju luuletusi,
kohalikest vasallidest maanõukogu Tallinnas oli ka piiskop, kes omas ainult kiriklikku võimu ja allus Lundi peapiiskopile Tartu piiskopkonna piiskopile kuulus nii ilmalik kui ka vaimulik võim, sai lääniks SaksaRooma keisrilt, kiriklikult allus Riia piiskopile; keskus Tartu SaareLääne piiskopkonnas kuulus nii kõrgem ilmalik kui ka kiriklik võim piiskopile, volitused olid saadud SaksaRooma keisrilt; rändas oma residentsiga ringi, keskuseks alguses Lihula, siis Vana Pärnu, siis Haapsalu ja lõpuks pärast Jüriöö ülestõusu Kuressaare ordu valdused e orduriik loodi 1237. a; Liivimaal oli tähtsaim ordumeister, kes allus Preisimaal olevale kõrgmeistrile, kiriklikult pidi alluma Riia piiskopile; ordu keskused: alguses Riias, siis Võnnus; orduala jagunes komtuur ja foogtkondadeks ordurüütleid oli kolm kategooriat: rüütel, pool ja preestervennad Talurahva õiguslik olukord:
annaabi.ee 
