parajasti vaja on. Nagu sellises üksildases võitluses ikka, võib teinekord meele kibedaks teha, kui teised ei näikse su ponnistusist aru saavat ega sind toetavat. Kuigi praegu paistab, et Valton on sarjale ilusa hoo sisse saanud. Usutavasti ei ole maailmas just palju keeli, kus oleks olemas sellises mahus ülevaade soome-ugri luulest. Soomestki ei oska praegu paralleeli tuua. Esteetiliselt Mul on käes kolm täitsa põnevat, üsna erinevat raamatut: Moskvas resideeruva moksa autori Vassili Krigini muhe ja mõtlik, filosoofiline "Abistan Sisyphost", mari klassiku Valenti Kolumbi (Marimaal rajati rahvusliku liikumise tõusuajal temanimeline keskuski! Valtoni koostööpartneriks tõlkija ja koostajana on siin Albertina Ivanova) "Kes paneb jõe põlema" ja udmurt Rafit Mini "Viimane rändaja" (teine tõlkija-koostaja Nadezda Pchelovodova). Krigini eksistentsiaalsema koega luulevalimik ongi mu jaoks neist põnevaim
steppides esile tõusnud Partia kuningale Mithridatesele. Seleukiidide riik piirdus nüüd peamiselt Süüriaga ja oli senise suurvõimu kaotanud. Samal ajal võeti Makedoonias ja Kreekas ette viimased katsed Rooma ülemvõimust vabaneda. Makedoonias esines keegi Andriskos Perseuse poja Philopposena ja õhutas 149. a. oma kaasmaalased Rooma-vastasele ülestõusule. Selle mahasurumise järel 148. a. allutasid roomlased Makedoonia otseselt oma riigile, kujundades sellest Thessalonikes resideeruva prokonsuli (asekonsuli vt allpool) poolt valitsetava provintsi. See samm tähistas olulist muutust Rooma poliitikas ida-alade korraldamisel lahtiütlemist senisest tuginemisest sõltlasriikidele. Kreekas tekkisid probleemid Sparta lahulöömisest Ahhaia liidust. Kui ahhaialased Rooma heakskiitu ära ootamata Spartat taasalistama hakkasid, asusid roomlased Sparta poolele, käskides ahhaialastel viimasele lisaks anda käest teisigi linnu, nende seas Korintose
annaabi.ee 
