Võõrriigi rünnaku korral peab relvastatud vastupanu osutamist kindlasti või tõenäoliselt vajalikuks 78%, ise oleks aga valmis oma võimete ja oskuste kohaselt kaitsetegevuses osalema 57% elanikest. Muukeelsete elanike valmisolek kaitsetegevuses osaleda on jätkuvalt märksa madalam kui eestlastel (39% vs 66%). Ligikaudu 4/5 Eesti elanikest eelistab praeguse kaitsekontseptsiooni säilitamist, kus kutseline kaitsevägi on kombineeritud ajateenistuse läbinutest moodustatava reservarmeega. Kohustuslikust ajateenistusest loobumist ja üksnes kutselisele kaitseväele üleminekut pooldab 17% elanikkonnast (sh 11% eesti- ja 31% muukeelsetest inimestest). Rohkem kui pool elanikkonnast (57%) leiab, et Eesti kaitsejõudude üksused peaksid vastavalt oma võimalustele osalema rahvusvahelistes operatsioonides erinevates maailma pingekolletes. Eestlased pooldavad rahvusvahelistes operatsioonides osalemist märksa rohkem kui muukeelne elanikkond (63% vs 43%)
1877- 1878; Krimmi sõda (1853 - 1856); 1859a Sardiinia-Prantsuse sõda vastu Austria, 1866a. Austria-Preisi sõda; 1870-1871. Aastal Prantsuse-Preisi sõda. 4. Massiarmee loomine 19. sajandi alguse sõjandusliku murrangu käigus algas üleminek üldisele sõjaväekohustustele ja selle alusel massiarmeede loomine. See süsteem seisnes selles, et on väikesearvuline armee rahu ajal, mida saab kiiresti suurendada reservarmeega kui tuleb sõjaline oht. 5. Üldise sõjaväekohustuse kehtestamine põjitegurid Relvajõudude komplekteerimises toimusi 18. Sajandi lõpust alates kõige olulisemad muudatused Prantsusmaal ja Preisimaal. Prantsusmaal algas relvajõudude ümberkorraldamine juba 1789 a. Kuid murrang toimus alles pärast Euroopa riikide revolutsioonivastase interventsiooni algust Prantsusmaale. Uus, rahvuslik armee kujunes välja just revolutsioonisõdade ajal
annaabi.ee 
