Aed ei olnud enam maja arhitektuuri toetav süsteem; nüüdsest voogasid aiad majaseintel ja sulandusid maastikku. Maapind kujundati naturalismile omaste kontuuridega ja sügavate siugjate orgudega. Browni pargi lihtne ilu on paljude asjatundjate jaoks Inglise pargi musternäidis.30 Bridgemani ja Kenti ideed, mis pärinesid Chiswicki algusaegadest mõjutasid kolmandat arenguetappi Stowe’is ka Roushamis. Pitoreskse eest võitlejad kritiseerisid Browni ja Reptoni liiast taltutatust, iseloomustades tüelist romantilist metsikut stiili ebasümmeetrilise, kaugete nõmmede või mägede, kärestikujõgede ja lagunevate varemetega. 3 Vastuseis arhitektuursele pargile Arhitektuurset parki, mille esindajaks on Versailles’ park, on tihtipeale vastandatud maastikupargile eelkõige lähtepunkti puudutaval põhjusel. Kui arhitektuurse pargi lähtepunkt on matemaatiline ja tugevasti inimese soovist lähtuv, siis inglise park on
Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 2010. a On väidetud, et aednik Humphrey Repton muutis inglise aia taas "normaalseks". Tema käsitluses olid aed ja maastikupilt kaks eri asja. Mõiste the gardenesque: aed inimese elupaigana on kujundatud kunstiliste reeglite järgi, ometi ei tohi see välja paista. Reptoni aias puudusid kunstlikud mäed jne. Hoonest kaugemad osad kujundas ta Kenti stiilis: niidud, muruväljakud, puuderühmad, valgus ja vari, vabakujulised teed. Hoonete lähiümbruses kasutas aga regulaaraia jooni, kuid mitte nii rangelt kui Le Nôtre seda tegi. Reptoni eelkäijad kasutavad vaid aasalilli, aga tema lähenes kekpunktile spiraali mööda, tõi tagasi lillepeenrad hoonete lähedale. Repton tõi aialikkuse ka parki tagasi, kasutas seal võõrliike jne, tõi lillede ilu esile
annaabi.ee 
