teisele, mitte endale. Samas reeglid ja piirid tekitasid minus turvatunde, aitasid mind tunda kindlana ja kaitstuna. Teiseks positivistlikku paradigma tunnused. P. Kreitzberg ja S. Priimägi väidavad (1992), et positivistlikku õppimist-õpetamist iseloomustab atomism: tähendust mitteomavate infoosakeste õppimine ja nende omandatuse lineaarne standardiseeritud kontroll; õppimistulemust vaadeldakse primitiivselt õpitud teksti vms reprodutseerimisena, mitte 4 aga õppija olemasolevate ja uute, õpitavate teadmiste integratsioonina. Positivism kujutab teooria ja praktika seost ühesuunaliselt (teaduselt või teoorialt praktikale ). Positivistlik paradigma näeb inimeses passiivset vastuvõtjat, kelle käitumise motiividki tulevad väljastpoolt, kelle käitumise määravad ära anonüümsed jõud ja vormivad sotsiaalsed protsessid.
vaja, kasutamine eeldab teadvustamist.21 Õppimise seisukohalt on Krulli järgi olulisemad semantiline ja episoodiline mälu, mida ta defineerib toetudel samuti Tulvingule järgnevalt. Semantilises mälus säilitatakse informatsiooni (1) lauselises vormis (keelel baseeruv informatsiooni kodeerimise viis); (2) põhineb informatsiooni kodeerimisel mõisteliste alluvussüsteemidena, nende säilitamise ja reprodutseerimisena; (3) informatsiooni meeldejätmisel toimub selle abstraheerimine ehk vabastamine kontekstuaalsetest ja situatiivsetest elementidest. Episoodilises mälus säilivad muljed isiklikest kogemustest, mis korjuvad meie elu vältel. Need on detailsed ja esinevad sündmuste kronoloogilise järgnevusena. Võrreldes episoodilise mäluga on semantiline mälu abstraktsem, sisaldades kujutlusi, mõisteid ja põhimõtteid
annaabi.ee 
