Rahvuslik ühtekuuluvus tähendab ühe rahva kokkuhoidmist ja teineteisest hoolimist, mis on vajalik, et rahvas eksisteeriks. Rahvust ühendab keelel, kultuuril, usul või mõnel muul teguril põhinev etniline identiteet. Rahvusesse kasvatakse, mitte ei sünnita. Rahvusesse kuuluvus kujuneb välja kasvades ja õppides. Rahvusliku ühtekuuluvuse toimimise nimel peab üle olema oma erimeelsustest, et saavutada ühine eesmärk. Eriti oluline on ühtekuuluvus võõrvõimu represseeringute ajal. Siis on rahvas see, kes hoiab kokku, see on mõjuvõimsam ja tugevam kui üksikindiviidi vastupanu sellises olukorras. Teadagi on väikerahvastel püsimajäämine eriti raskendatud, kuna suurriigid himustavad tihtipeale "lihtsasti kättesaadavaid", nõrku palasid. Eesti on üks neist, kellele on läbi aegade püssitoru ähvardusega kuklasse hingatud. Praegune Eesti on just selline, tänu minevikus tehtud otsustele ja tegudele. Vabanemaks võõrvõimust pidi meil, kui rahvusel, olema
Sellega seoses põletasid päsrslased maani maha Tbilisi 1795. Erekle suri ja puhkes kodusõda, üks osapooltest kutsus Venemaas asja lahendama. 1801 andis Vene tsaar välja määruse Kartli-Kakheti endaga liitmise kohta. Venemaa kukutas senise võimul olija ja seadis oma soosiku juhtima seda riiki ning saatis valitsuse pealikuks sinna venelase. 1805 päästis Vene armee Tbilisi päsrlaste löögist. 1810 annekteeriti Imereti Kuningas Solomon II represseeringute käest. Aastatel 1803 kuni 1878 annekteeriti paljud Gruusia territoriaalsed osad venemaa poolt seose mitmete Venemaa sõdadega Türgi ja Pärsia vastu. Territooriumid Batmumi, Artvin, Akhaltsikhe, Poti ja Abhaasia kuulusid Venemaale. Esimest korda üle pika aja sai Gruusia tervikuks aga kaotas oma iseseisvuse. 19. sajandil toimus Vene valitsemise taktis, 1864 kaotati Gruusiast orjandus. Peale orjanduse kaotust tõstis pead Armeenia keskklass, kes alustas kapitalismi Gruusias. Tsaari
annaabi.ee 
