tõsisematele teemadele nagu nõukogude bürokraatia satiir. Edasi tulevad filmid "Hiirejaht" (1965), "Ahvipoeg Fips" (1968), "Aatomik" (1970), "Aatomik ja Jõmmid" (1970), mis säilitasid satiirilist meeleolu. Järgnevad paroodiafilmid "Eesel, heeringas ja nõialuud" (1969) ja "Verine John" (1974). Aimefilm "Zhanri sünd" (1967) on kokkuvõte animafilmi tekkimisest ja kujunemisest XIX-XX sajandi vahetusel. Jätkates eksperimenteerimist, teeb Tuganov piksillatsioonfilmimise abil reportaazhi laulupeost nimega "Inspiratsioon", (1975) ja filmi "Suveniir" (1977), mis on arvatavasti maailma esimene stereoskoopnukufilm (3D-film). Tuganovi järel arenes animatsioon rahvuslikku kultuurirada pidi, siia uude kunstiliiki hakati kohe kutsuma Eesti heliloojaid, kunstnikke, kirjanikke. 1972. aastal rajas esimese nukufilmi kunstnik Rein Raamat regulaarse joonisfilmitootmise. Eesti animatsioon oli nüüdseks täisealine. 1995.
,,Uuemad sõnumid" olid viimasel leheküljel reeglina. 20ndate keskel domineeris sisu kokkuvõtva pealkirjaga üksikartikkel. 30ndatel tulid pikkade alapealkirjadega lood. Kõik zhanrid pidid olema lühikesed ja selged, selgeimad reeglid olid juhtkirjal. Hiljem (30ndatel) tuli jälle segazhanre, sest uudistesse kirjutati sisse aruannete jm ülevaateid. Kasutusele võeti reportaazh, tasapisi tuli intervjuu. Kümnendi lõpul hakkas välja kujunema olemuslugu (reportaazhi põhjal). Ilmus ka reisikirju ja portree-laadseid kirjutisi. Juhtkiri hakkas tähtsust kaotama, asendudes erialase kommentaariga. Uudise areng: 1890ndatel oli palju emotsionaalseid sõnumeid (õnnetused jm), kus oli palju autori hinnangut, moraliseerimist jne. Konkreetset ülesehitust polnud. Palju oli ka ühel-kahel faktil põhinevaid lühisõnumeid (telegraafiuudised). U. mõjutas avalikku arvamust, kohati oli ka meelelahutuslik. Tavaliselt olid sõnumid 2-3 päeva vanad
annaabi.ee 
