Ka riietuse osas pole kindlaid reegleid kõik oleneb sellest, millist ajajärku ja milliseid sündmusi laval kujutatakse. Jõudes sisulise poole juurde, siis teater on kõigepealt seltskondlik sündmus, läbi aegade on see olnud koht, kus publiku ette tuuakse aktuaalsed ühiskondlikud sündmused ja probleemid. Kuigi võib öelda, et see teatri soov ühiskonnale midagi anda ja õpetada on jäänud samaks, on repertuaarivalikus suured erinevused antiikajal põhinesid Vana-Kreekas etendused müütidel, rääkides rahvale olulistest väärtustest, käsitleti moraaliprobleeme, rõhutati positiivseid omadusi ja innustati inimesi n.ö õigesti elama; Vana-Roomas muutus teater pigem meelelahutuslikuks kohaks, palju rohkem rõhku pandi inimeste lõbustamisele, hakkati näitama miime, trikke loomadega ja veriseid võitlusi gladiaatorite vahel, inimesi ei huvitanud moraaliprobleemid, nad tahtsid tsirkust (ja leiba)
leidunud ühegi konkreetse pala nime, kõik allikad rõhutavad aga orkestri head taset. E. Juttuse kinnitusel olid nad orienteeritud svingile. Pärnu. Esimese teadlikult džässiliku suuna võtnud Pärnu orkestrina on andmeid Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi Le-Ar-Di kohta. Paraku piirduvad need isikkoosseisuliste andmetega, repertuaaris olnud paladest pole midagi teada. Samas, arvestades asjaoluga, et nende suur eeskuju oli The Murphy Band, on tõenäoline, et ka repertuaarivalikus oli see tuntav. Nii Seven Sky Boys kui kümnendi lõpus tekkinud ABC Boys olid algselt koolipoiste orkestrid, kuid nagu V. Ojakäär (2000: 247–248) kirjutab, oli neil selge suund õppida svingi mängima; näiteks üritati jäljendada kuulsa prantsuse džässviiuldaja Stephane Grappelli ja tema ansambli mängumaneeri. Seda väidet kinnitab samas toodud loetelu ansambli repertuaarist: V. Youngi “Sweet Sue”, J. Kerni “A Fine romance” (F. Astaire’i repertuaarist), J
annaabi.ee 
