paksult-paksult üle valatud patriotismi-soustiga, et asja teha suupärasemaks. Et kui ei ole vormi ja sisu, siis olgu vähemasti isamaalist vaimu! 1940-ndad olid samuti väga komöödiasõbralikud. Vaimselt kurnatud rahvas vajas süngetel aegadel meelelahutust nagu nälgiv kõht leiba ning seda pakkus peamiselt teater (veel rohkem muidugi film, aga selles ei räägitud eesti keelt). Ka nõukogude perioodi alguses, umbkaudu aastani 1947 oli repertuaaripoliitika üsna leplik -- isegi Hugo Raudseppa võis veel mängida. Nii saksa kui vene võimu all mängitud komöödiad olid küll üsna vähenõudliku publiku jaoks mõeldud, viimased ka propagandistlikud. Kuid ajal, mil ei publik ega trupp teadnud, kas neil järgmisel õhtul üldse on katust pea kohal või tuleb teatri suitsevaid ahervaremeid silmitseda, polnud põhjust pirtsutada. 1950-ndad oli traagilise maski aeg, seda samuti teatrivälise süü tõttu.
· Õnnestumised psühholoogilise koega näidendite lavastamisel · Paljudes tema lavastustes peaosades Tooming ja Hermaküla Kaidu lavastusi: · Kõrveri ,,Ainult unistus" 1955 (seal on pärit H. Peebu tuntud laul) · Tsehhovi ,,Kajakas" 1959 · ,,Gibsoni ,,Kaks kiigelaulu" 1963 · Rainise ,,Joosep ja tema vennad" 1966 · Kangro ,,Imelugu" 1974 · Jakobsoni ,,Elu tsitadellis" 1976 Jne Repertuaaripoliitika · Riiklikud-parteilised suunised (kohustuslikud tähtpäevalavastused). Olid olemas täpsed juhised, kuidas tähistada mingeid tähtpäevi · Riiklikud normid (eesti klassika, maailmaklassika, vene klassika, vennasrahvaste dramaturgia) protsentidega ära määratud tegelikult. · Esmalavastused NL-s · Koostöö autoritega (kirjanikud, heliloojad) uute algupärandite saamiseks · Publiku erinevate huvigruppidega (haritlaskond, üliõpilased, maarahvas, töölised,
annaabi.ee 
