igaühes elas tippajal mitu tuhat eesti põgenikku. Nende elu hakkasid korraldama pagulastele orienteeritud, kuid ka laiema tegevusulatusega rahvusvahelised organisatsioonid, erinevad vabatahtlikud ja vabaühendused. 1945a. veebruaris sõlmisid Inglismaa, Venemaa ja Ameerika Ühendriigid allkirjastatud Jalta kokkulepete lisaprotokolli, kus sõlmiti sõjajärgse pagulaste jaoks olulisim leping, mis sätestas, keda tuleb või saab repatrieerida (tagasi saata kodumaale). Pärast Jalta kokkulepete allkirjastamist, loodi UNRRA (ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsioon) juurde DPde osakond, mille ülesandeks sai maapagulastega tegelemine, nende repatrieerimine, Saksamaal ja Austrias. UNRRA enda vastutusalas olid aga Ühinenud Rahvaste rühma kuuluvate riikide kodanikest maapagulaste majutamine, sisemine juhtimine; vabatahtlike organisatsioonide töö
ajal välja) Okupatsiooniarmee – kuni 120 000 Reevakueeritud – 13 000 Demobiliseeritud – 35 000 Sõjavangid – kuni 180 000 Tööjõu sissevool – 200 000 Repatriandid – ? Repatriantide probleemi kujunemine. Sõja ajal oli NSVLi territooriumilt võõrsile sattunud 6,8 milj inimest, sh 2 milj sõjavangi ja 4,8 tsiviilisikut. Võim soovis nad kiirkorras Nõukogude Liitu tagasi tuua ehk repatrieerida. 1) oli ebameeldiv kogemus nn teise emigratsiooniga – Nõukogude võimu algusaastatel võõrsile läinud inimesed; 2) repatriandid kui odav tööjõud. Hakati looma asutusi. 6.10.1944 loodi NSVL RKN – Repatrieerimisasjade Voliniku Valitsus, kaasatud ka NSVL Välisasjade rahvakomissariaat/välisministeerium. Ka kubermangudes luuakse vastavad asutused, Eestis juhib seda protsessi Repatrieeritavate Eesti ja NSV Kodanikkude Vastuvõtu ja Paigutamise Osakond,
annaabi.ee 
