Nõukogude Liidul oli Eestis viis suuremat lennujaama - Tartus Raadi, Harjumaal Ämari, Tapal, Paralepal ja Pärnus. Nende juurde kuulusid ka kütuse-ja autobaasid, raadijaamad, mõnedel juhtudel ka raketibaasid. Lisaks oli arvukalt väiksemaid lennuvälju. [1] Tapa lennuväljal 1993. a. märtsis ja aprillis viidi läbi lennuvälja inventariseerimine, mille eesmärgiks oli kindlaks teha loodusele tekitatud kahjustuste ulatus ja suurus. Kokku leiti sõjaväeosa territooriumil 101 reostusobjekti 162 reostuskoldega. Järgnevate aastate jooksul koristati sealt ligi 1217 tonni raua- ja terasemurdu, 4485 ruutmeetri suuruselt alalt õlilaike, 1225 m suurusel maa-alal 151 tonni kütteõli ja mahutisetteid. Raadi lennuväljal 750 hektarisel maa-alal olid suurimateks saastekolleteks kütusehoidlad ja raketikütuse (samiini ja melanzi) mahutid ning suured kogused jääsulatusvahendeid, mis asusid veekogude läheduses.
Orgaanilise aine levik järgib mitte põhjavee liikumise suunda, vaid kihtide kallakust ning võib läbi lõhede tungida ka sügavamale. Samal ajal ta osaliselt lahustub ja selle reostuse levik järgib jällegi põhjavee liikumise suunda. . Lisaks moodustab orgaaniline aine põhjavee pinnale kihi ning hakkab levima põhjavee pinnal selle liikumise suunas, samas ka osaliselt lahustudes. Sellised on elementaarsed teadmised, mida tuleb kindlasti arvestada reostusobjekti mõjude selgitamisel. Kõige rumalam on tormata kohe proove võtma teadmata, missuguste reostavate ainetega on tegemist ning missugune on ala hüdrogeoloogia kuhu liigub põhjavesi, mis kivimite ja setenditega on tegemist jne. Hüdrogeoloogiline info põhjaveest ja selle valdavatest liikumissuundadest, samuti kivimitest ja setenditest on valdavalt andmebaasides olemas, samas iga konkreetse objekti puhul on vajalik teha ka täpsustavaid uuringuid. Põhjaveega ei tohi mängida
annaabi.ee 
