abil. 1963 osteti esmakordselt vilja välismaalt sisse. Samal ajal süvenes ka Hrustsovi konflikt tippintelligentsiga. Selle tagapõhjaks oli tema puudlik haridus ja suutmatus mõista kultuurivaldkondi, kus ta püüdis juhtnööre anda ja õpetada. Oma taktiku, kohati robustse käitumisega häälestas ta intelligentsi enda vastu. Hrustsovi tegevusega polnud rahul ka parteiaparaat ja seal kujunes tema vastu ajapikku vandenõu. Lisaks sagedastele reorganiseerimistele häiris kõrgemat parteiaparaati ka see, et Hrustsov hakkas nõudma parteikaadri pidevat uuendamist ja seadis NLKP-s valitavate ametikohtade jaoks sisse piirtähtajad, mille täis saades tuli ametist lahkuda. See käis ka liiduvabariikide ja oblastite parteijuhtide kohta. Samuti või karta, et Hrustsov jätkab Stalini reziimi kuritegude paljastamist, nendega olid aga seotud paljud varasemad väiksemad parteitegelased, kes nüüdseks oli jõudnud NLKP KK tasandile.
Sai kontrollida ühtaegu nii täitevvõimu kui ka parteiaparaati. Kontrollikomisjonile anti väga suured võimupiirid ning nimetati selle komitee etteotsa endine julgeoleku ülem A. Selepin. See tohutu kontrollikomitee tekitas ka nii partei kui täitevvõimu aparaadis väga suurt vastumeelt ning selle institutsiooni loomine pikemas perspektiivis Hrustsovile pooldajaid kaasa ei toonud. Kui joon alla tõmmata võimustruktuuri reorganiseerimistele, siis nendest teostati kõige oskuslikumalt julgeoleku aparaadi ümberkorraldamine. Rahvamajandusnõukogude puhul on asi juba kahtlasem. Väiksemas liiduvabariigis asi toimus, üleliiduliselt need mingit efekti ei andnud. Kaks viimast ümberkorraldust olid ette võetud läbimõtlematult, ta oli endale püüdnud asja selgeks mõelda, oli üsna enesekindel. Ümberkorraldused tõid kaasa selle, et riigi funktsioneerimine kohati oli päris tõsiselt häiritud
annaabi.ee 
