hind kujuneb kalliks ja kompenseerib tehtud kulutusi, näiteks individuaalehituse valdkonnas). Seepärast on firmal kasulikum vaadelda turgu mitte indiviidide, vaid rühmade tasandilt, mida on võimalik moodustada enam-vähem ühesuguste vajaduste/soovide alusel. Piltlikult öeldes tükeldatakse heterogeenne turg kvaasihomogeenseteks osadeks. Seesugust turu jaotamist nim. segmentimiseks. Segmendi teenindamine on firmale majanduslikult juba rentaablim, tarbijatele annab see aga sobivama kauba, hinna jt. turunduskompleksi elemendid. Firma tegevust, mis on orienteeritud kindla turusegmendi teenindamisele, nim. sihtturunduseks. Segmentimine on eluliselt oluline just väikefirmadele. Öeldakse, et kui väikefirma ei suuda jaotada segmentideks turgu, jaotab turg segmentideks firma. Kuigi turu segmentimisel on olulisi eeliseid, sisaldab ta ka piiranguid, mida tuleks arvestada.
Lääneriikidele jäädi alla, toodangumahtudelt jäädi II ms puhkemise eel alla vaid USA-le, aga kõvasti jättis soovida töö kvaliteet, viljakus jne. Kõik saavutatu, suur ja uhke, oli tulnud rahva arvelt. Põllumajanduse kollektiviseerimine Põllumaj arendamisele polnud ka alternatiive. Oli väga madalal tasemel. Enamlastel oli pmst õigus, kui nad rääkisid, et põllumaj on tarvis kaasajastada. Ilmselt oli õigus ka selles, kui väitsid, et suurtootmine on maj rentaablim kui väikesed üksiktalud. Ei lisanud juurde, et on rentaablim vaid teatud eeltingimuste olemasolul- spetsialiseerumine, mehhaniseeritus, kõrge töökultuur ja -viljakus jne, mida Vm-l polnud. Kollektiviseerimise plaane püüti peale suruda juba kodusõja aastal, oli loodud 17 000 erinevat kollektiviseeritud asutust. Vene rahvas ei võtnud neid omaks. Niipea kui NEP-ile üle mindi, kadusid 17 000 ühismajandit kui kevadine lumi. Ühismajanditega tuli alustada NEP-i likvideerides algusest peale