võimalik iseloomustada hoone soojuskadusid üldisemalt, sõltumata hoone suurusest. Hoonepiirete soojuse erikadu on võrdelises sõltuvuses hoonesse tarnitud soojusenergia erikuluga, kWh/(m2·a), vt. Joonis 8.15. Erinevad punktid tähistavad erinevaid arvutusolukordi: parempoolsemad punktid märgivad ehitusjärgset olukorda või vähem soojustatud hoonet ning vasakpoolsemad punktid tähistavad rohkem soojustatud hoone renoveerimislahendust: väiksem soojuskadu tagab väiksema soojusenergia kulu. Joonisel tähistab iga erinev joon erinevaid soojusallikaid: ahiküte, elekterküte, õhk-vesi soojuspump ja maasoojuspump. Selline sõltuvus lubab hoone renoveerimisel valida soojustatavaid piirdeid: hoonepiirded, mida on lihtsam soojustada, soojustatakse rohkem ja hoonepiirded, mille lisasoojustamine on problemaatilisem, soojustatakse vähem. Sama soojuse erikao juures erinevate soojusallikate
5.1.1.2 Mõõtmismeetodid Mõõdeti elamu põhja-loodepoolset välisseina, mis oli varjatud otsese päikesekiirguse eest ja esindas sellega kriitilisemat olukorda. Seina sõrestikpostide vahele rajati ~6060 cm suurused „katselapid“, vt. Joonis 5.4. Sõrestikposti ja palgi vahe tihendati polüuretaanvahuga, et vältida võimalikku soojuse ja niiskuse liikumist erinevate seinaosade vahel soojustuse tasapinnas. Planeeritud renoveerimislahendust muudeti niipalju, et mineraalvillast lisasoojustuse kõrval kasutati ka tselluvilla (puiste) ja pillirooplaati. Kokku rajati kolme erineva soojustusmaterjaliga kuus erinevat seinatüüpi, vt. Tabel 5.2. Mineraalvilla ja tselluvilla soojustusega seinad erinesid omavahel õhu- ja aurutõkke (bituumeniga immutatud jõupaber: Eltete Pitupap 125, Zp 0,6·109 m2sPa/kg) olemasolu poolest. Pillirooplaadiga soojustatud seinaosad erinesid omavahel selle
annaabi.ee 
