Stoikud 3. Epikuurlased 4. Uusplatonism Plotinos · Lunastusõpetus · Maailmal on kaks poolust Keskaeg · Keskajal sai ajapikku ristiusust ainuvalitsev eluvaade · Ristiusk on puhs tõde · Kas kristlikku ilmutust tuleb uskuda või saab kristlikele tõdedele läheneda ka mõistuse abil? Augustinus · Kogu olemine on loomult jumalik Renessanss · Jumalale ei saa läheneda mõistusega · Ideaaliks sai renessansinimene · Uus jumalatunnetus Barokk · Seda ajastut iseloomustas lepitamatute kontrastide vaheline pinge · Juhtlauseks oli "nopi päeva" · Idealism · Materialism Thomas Hobbes · Kõik nähtused koosnevad aineosakestest Descartes · Tõsikindla tunnetuse võib anda üksnes mõistus · "Cogito ergo sum" ehk "Ma mõtlen, järelikult olen olemas." Locke · Kõik meie mõtted ja ettekujutused on vaid meie poolt nähtu ja kuuldu peegeldus
niikuinii mõtlemise abil haaratav. Inimese jaoks polnud kõige olulisem kristlikust müsteeriumist aru saada, vaid Jumala tahtmisele alluda. Selle ajastuga kaasnes uus inimesekäsitlus. Renessansihumanistid said inimesse ja inimese väärtusesse täiesti uue usu, mis vastandus teravalt keskaja ühekülgsele inimese patuse loomuse rõhutamisele. Inimest peeti millekski lõputult suureks ja väärtuslikuks. Seega lähtepunktiks sai inimene. Ideaaliks sai renessansinimene, kelle all mõeldakse inimest, kes lööb kaasa kõikidel elualadel, kunsti ja teaduse põllul. Huvituti ka inimkeha anatoomia vastu. Öeldi, et igasugune looduse uurimine peab toetuma vaatlusele, kogemusele ja katsele. Seda nimetatakse empiiriliseks meetodiks. See tähendab, et teadmine asjadest rajatakse omaenda kogemusele, mitte raamatutele ja väljamõeldistele. Renessansist saadik on inimene pidanud enda harjutama mõttega, et ta elab juhuslikul planeedil ääretus maailmaruumis.
annaabi.ee 
