mõisamaa. Mõisa ja talupoja suhteid hakkasid reguleerima rendilepingud, kus talupoeg ja mõisnik pidid kokkuleppima, mis tingimustel võivad maad kasutada. 1804. a võeti vastu seadused, mille peamiseks eesmärgiks oli talupoja kaitsmiseks, kuid nüüd nad kaotasid oma kehtivuse. Talupoegadel polnud mingit seadusliku kaitset. Kaotati ära fikseeritud koormised vakuraamatutes. Mõisnik dikteeris tingimused. Peamiseks maksmis viisiks on teotöö. Kui renditingimustes ei nõustunud talupoeg, siis mõisnik tõstis talupoega välja ning võttis uue talupoja, kes oli nõus tingimustega. Rendilepingud olid tavaliselt kolmeks aastaks ning vahepeal renti tõsteti. Talurahva seas tekitas segadust, et kui pärisorjust kaotati siis polnud enam tarvis teha mõisatööd. Kõige suurem protesti laine toimus Liivimaa kubermangus 1822-1823. Eestimaal suuremaid rahutusi ei toimunud, sest talupoegade vabastamine oli jagatud mitmeks pikaks perioodiks. 19
Jõudis lõpule 1835 aastal. Seaduse järgi oli talupojal endil kaaasarääkimisõigus ka selels osas, põhislisteks otsutajateks olid siiski kohalik pastor ja mõisnik. Mõisa ja talu rendisuhted- Kogu maa kuulus pärast vabastamist mõisnikele. Talupoja seisukohast olid need seadused veits tagasiminek tegelikult, ka vakuraamatu koormised kaotaisd oma kehtivuse. Edasist talupoja ja mõisniku suhet hakkasid tähistama rendilepinud. Peamine koormise vorm edaspdii oli teorjus. Kui renditingimustes kokkuleppele ei jöutud vöis möisnik talupoja talust välja tõsta. Rendilepingud sõlmiti tavaliselt lühikeks ajaks (umbes 3 aastat). Talupoegadel ei olnud seetõttu huvi maa viljakuse tõstmiseks, sest tal polnud kindlust, et maa jääks temale, ja samuti ki tõstis talupoeg maa viljakust, siis mõisnik tõstis rendi hinda. Need seadused tekitasid rahutusi ja protetse, nagu iga talurahva seadusega ikka. Talurahva seas oli levinud eksiarvamus, et orjuse kaotamine löpetab ka teorjuse
annaabi.ee 
