Rootsi ajal olid levinuimad riigimõisad, vene ajal eramõisad. Kirikumõisad olid maksuvabad. Mõisate tekkimisega tuli talupoegadele juurde teotöö kohustus, mille koormus järjest suurenes. Kui kümnis tähendas esialgu kümnendikku, siis aja jooksul suurenes see juba veerandini viljasaagist. Talupoegadelt hakati talukoha eest nõudma renti teoorjusena, kus talupoeg pidi töötama teatud arvu päevi mõisas tasuta. Koormiste kasvades muutus rendikohustuste täitmine talupoegadele ülejõukäivaks. Talupojad hakkasid põgenema linnadesse, piiriäärsetel aladel teistesse riikidesse (Venemaa, Rootsi, Soome). Kohustuste mittetäitmisel võisid mõisnikud talud likvideerida ja omandada nende maad, samuti võis mõisnik vahetada talupoja kasutuses oleva parema maa viletsama mõisapõllu vastu. Mõisate laienemisega tekkis vajadus täiendava tööjõu järele. Taluperesid meelitati mujalt oma
andmine ja kinnisasja koormamine piiratud asjaõigusega kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse § 37 lõikes 3 nimetatud tingimustel; 7) valla või linna arengukava ja eelarvestrateegia vastuvõtmine ning muutmine; 8) laenude võtmine, võlakirjade emiteerimine, kapitalirendi- ja faktooringukohustuste võtmine, kohustuste võtmine kontsessioonikokkulepete alusel, kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse § 34 lõikes 7 nimetatud rendikohustuste võtmine, muude tulevikus raha väljamaksmist nõudvate pikaajaliste kohustuste võtmine ning piirmäära kehtestamine rahavoogude juhtimiseks võetavale laenule; 81) KOV üksuse finantsjuhtimise seaduse tähenduses sõltuvale üksusele laenude andmine ja nende võetavate kohustuste tagamine ning piirmäära kehtestamine rahavoogude juhtimiseks antavale laenule; 9) valla või linna põhimääruse kinnitamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine;
annaabi.ee 
