tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. ETENDUS lavastuse ühekordne esitamine REPLIIK ühe tegelase kõnevoor, vastulause REMARK tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis on enamasti pandud tekstis sulgudesse. Selle ülesanne on täpsustada visuaalset pilti (lavakujundust, tegelaste välimust, käitumist), täpsustada dialoogi ja helitausta (tegelase intonatsiooni, pause, muusikat), kommenteerida tegelase käitumist või autori suhtumist. Lisaks remarkidele kuuluvad remarkteksti hulka ka autori nimi , teose pealkiri, zanrimääratlus, tegelaste loetelu, osutused tegevusajale ja kohale. Mõnikord on autor oma kunstiliste põhimõtete selgitamiseks kirjutanud näidendile ees- või järelsõna, mis samuti kuulub remarkteksti hulka. Draamateose kompositsioon KOMPOSITSIOON ehk ülesehitus on kunstiteose osade süsteem, nende seostatus tervikuks. VAATUS on draamas ja teatris suurem lõik, mis on enamasti pausidega järgmisest lõigust eraldatud.
tegelasega või publikuga. Remarktekst näidenditekst ehk tegelaskõne. Remargid võivad olla romantiseerivad (autor on jutustaja) või teatraalsed. Remargi ülesanne on täpsustada visuaalset pilti: lavakujundust, tegelaste välimust, käitumist; täpsustada dialoogi ja helitausta: tegelaste intonatsiooni, pause, muusikat; kommenteerida tegelaste käitumist, siseelu, autori suhtumist. Dialoogi ja remarkteksti suhestumine remark dubleerib dialoogis öeldut, st laval tehakse seda, millest hetkel räägitakse. Komplementaarne remarkides antud mitteverbaalne info täiendab dialoogi: siia lisanduvad kostüümi, miimika jm kirjeldus. Diskrepants sõnad ja tegevused lähevad lahku, st dialoog ja remargid räägivad üksteisele vastu. Autoritekst autori nimi, pealkiri, zanrimääratlus, osutused tegevusajale ja kohale, eessõna ja järelsõna. Kõne postdramaatilises teatris:
annaabi.ee 
