4 2.RÜÜTLITE KASVATUS Selle peamine eesmärk oli poiss ette valmistada sõjaks, see kulges mitme etapis. Kuni seitsmenda eluaastani oli ta kodus vanemate hoole all, seejärel saadeti ta kõrgemal seisva feodaali juurde, kus temast sai paaz. Feodaal õpetas talle käitumist (daamidega vestlema, tantsima ja mingit pilli mängima) ja kombeid. Hiljem kaasnesid relvatundmine, ratsutamine ja jahipidamine. 15-aastaselt saadi tavaliselt kannupoisiks, see tähendab , et ta võis kanda isiklikku relva ja pidi harjutama mitmesuguseid võitlusvõtteid. Kannupoisid saatsid oma isandat sõjaretkedel (aitasid kaitserüü selga ja kontrollis relvade korrasolekut). Lahingutes hoidsid tahaplaanile. 18-21 aastane, kes oli piisavalt treeninud ja isandale tõestanud head relva käitlemis oskust löödi rüütliks, sageli toimus seda ka varem, 15-aastasena, juhul kui
Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12. 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks. 3.Rüütliks saamine Rüütliks saamine polnud kuigi lihtne. Feodaalide pojad saadeti tihtipeale juba 7-aastaselt kodunt välja kas senjööri või mõne sugulase lossi, et neid kodus liiga ära ei hellitataks. Seal õpiti siis häid kombeid ja rüütlioskusi. Feodaal õpetas talle käitumist (daamidega vestlema, tantsima ja mingit pilli mängima) ja kombeid. Hiljem kaasnesid relvatundmine, ratsutamine ja jahipidamine. Neid noorukeid kutsuti paazideks ja 14-18 a vanuselt said neist kannupoisdi, kes rüütlit sõjaretkel saatsid. Sõjaliste oskuste omandamine algas loomulikult relvadega , millel kaitsed küljes, päris varustust tarvitati esialgu vaid jahiretkedel. Ta saatis oma isandat, kuid lahingus hoidsid nooremad kannuposid tahapoole. Paa või skvaier pidi raudrüüga nii ära harjuma, et see tundus olevat tema loomulik osa
annaabi.ee 
