orjad või sõjavangid. Enne areenile minekut õpetati neid erakoolides, mis meenutasid pigem vanglaid. Õppeaeg kestis aastaid. Vaatamata rasketele treeningutele, kanti nende eest üsna head hoolt, sealhulgas hea dieet. Sinna viidi ka võitnud gladiaatorid. Gladiaatorid jaotati vastavalt relvastusele raskelt relvastatuiks ja kergelt relvastatuiks. Raske relvastuse hulka kuulus mõõk, kilp, turbariietus, kiiver, raudne kaitse paremal käel ning lai nahast vöö kõhul ja rindkerel. Kergelt relvastatuil oli pistoda, kolmhark, võrk, kaitse vasakul õlal ja vöö kõhu peal. Mänge viidi läbi suure pidulikkusega. Stardimärguandeks oli pasunasignaal, mille järel marsiti areenile. Enne võitlema hakkamist tehti soojendust nüride relvadega ning märguande peale vahetati need teravate vastu välja. Mängu saatsid sarvede- ja keelpillimuusika. Mängud kestsid üldiselt terve päeva. Hommikupoole olid võitlused loomadega, seejärel kergemaks vahepalaks piitsameeste võitlus
Ülemised read olid määratud proletaaridele, kelle hulka segunes küllalt palju vaatemänguhuvilisi koduorje. Gladiaatoriteks valiti kõige tugevamad ja tervemad meesorjad või sojavangud. Enne areenile minekut said gladiaatorid koolituse erikoolides, mis meenutasid pigem vanglaid, kus väljaõppe, kus õppeaeg kestis aastaid. Gladiaatoreid liigitati vastavalt relvastusele raskelt relvastatuiks (terava otsaga mõõk ja kilp) ja kergelt relvastatuiks (pistoda, kolmhark ja võrk). Raskelt relvastatuil oli seljas turberiietus, peas nokkkattega kiiver, paremal käel raudne kaitse, kõhtu ja rindkeret varjas lai nahast vöö. Võrgumeestel tuli võidelda peaaegu alasti, vaid vasakul õlal oli kaitse ja lai vöö kaitseks kõhtu. Mänge viidi läbi suure pidulikkusega. Stardi märguandeks oli pasunasignaal mille järel võitlejad marssisid valge mereliivaga kaetud areenile. Enne võitluse algust tehti nüride relvadega eelsoojendust, seejärel anti märku relvade vahetamiseks