võis luud ikkagi katki murda, isegi kui rõngassärk ise ei rebenenud. Kui hakati valmistama tõhusamaid relvi, asusid relvasepad välja mõtlema paremaid turvistikke, mis hoopidele vastu peaksid. Kaitseks teravaotsaliste mõõkade ja kitsaste nõelalaadsete nooleotste vastu hakkasid kiiresti levima terasplaatidest või kõvastatud nahast turvistikud. Plaatturvistik koosnes tugevatest plaatidest , mille pind oli sile ja ümar, et relvaotsad eemale libiseksid. Ent see oli ikkagi küllalt kerge, nii et seda oli mugav kanda. Väga rikkad isandad tellisid oma raudrüü Saksamaa või Itaalia kuulsatest töökodadest. Nad saatsid sinna oma mõõdud või mõned riideesemed, et tellitud turvistiku kindlasti selga passiks. Vähem rikkad rüütlid ostsid "valmisriided" tõenäoliselt kohaliku relvsepa käest, kellel oli neid rohkesti varuks. 5.1Jalaturvised
15. sajandi alguseks kanti juba plaatturvistikku. Seda hoidsid koos needid või seespool asuvad rihmad. 3.3.Käeturvised Käeturviste esivanemaks oli samuti soomusrüü nagu ka kürassil. Käed, eriti õlapiirkonnad olid vaenlase peamiseks sihtmärgiks. Seega oli vaja kindlasti neid kohti kaitsta. Eks alguses ikka oli väiksem ala kätest kaitstud, kuid see arenes aegamööda jälle metallplaadikeste abil. Küünarnukikaitsest arenes välja nn tiib , mis aitas teravad relvaotsad küünarnukilt kõrvale juhtida. 3.4.Soomuskindad 12. sajandi lõpupaiku hakkasid rüütlid endi käsi kaitsma pikendades rüngassärgi varrukaid nii, et need moodustasid labakindad. Sealt edasi tulid jällegi metallplaadid, mis olid ka nagu labakindad. 6 3.5.Kiivrid See oli number 1 asi, mis pidi kindlalt alati olemas olema, see oli kõige tugevamini valmistatud kaitse rüütlitel
annaabi.ee 
