kasvatamiseks. Kui on raske ühte või teist puuliiku eelistada, siis võiks kasvatada mitut. Selleks tuleks suurem maa-ala jaotada osadeks minikvartaliteks, kus 4- 5m laiused vahekäigud, s.t tulevased kokkuveoteed oleksid u 50-70m tagant ja ristisuunas 200m tagant. Võimalusel oleks minikvartalite e osatükkide pikitelg põhja-lõuna suunas. Selline jaotamine lubab kasvatada umbes 1-hektarilistel tükkidel erinevaid puuliike, nagu näiteks järgneval skeemil, kasutada erinevatel reljeefiosadel erinevate nõudluste ja soovidega puuliike. Nendel aladel, mis kunagi võivad tulla taaspõllustamisele, tuleks eelistada lehtpuid ja lehist (puuliike, mille metsavaris on tuhaelementide poolest rikas lehis, sarapuu, saar on nimetatud mullaparandajateks) või tuleks kasutada lühiealisi alternatiivseid puu- ja põõsaliike Ks 2,5x2m 2000tk/ha Lh 3x2,5m 1330 tk/ha Mä 2x1 5000tk/ha Lm2,5x2m 2500tk/ha Ku 3x2,5m või 3x2m Sa 2x2,5m 2000tk/ha
kuid seoses kliima ja hüdroloogiliste tingimuste muutumisega on turba settimine olnud kord kiirem, kord aeglasem. Tugevasti on eesti soode teket ja arengut mõjutanud pinnamood. Võrdsete kliimaolude korral on soostuinud kõigepealt madalama reljeefiga maaalad, kus põhjavesi on maapinna lähedal ja vee äravool väike v praktiliselt puudub. Surveliste põhjavete toimel tekkinud soid leidub meil kõrgustike jalameil. Ka neis paigus on soode teke alanud madalamatel reljeefiosadel esamajoones seal, kus aluspõhja ja pinnakatte veeläbitavus on väike ja vee äravool peeagu puudub. Alati on soode teke seotud niiskuslembese taimkatega, mille surnud osadest moodustub liigniiskuse ja õhu takistatud juurdepääsu tingimustes turvas. Peamised turbamoodustajad turbasamblad, nad on adifikaatorid s.o liigid, mis tugevasti keskkonda mõjutades määravad taimekoosluse struktuuri. 2) SOODE ARENEMISKÄIK; TURBALIIGID JA LASUNDID
majandamisreziimidel. Kaardianalüüsi rakendati Soomaa rahvuspargi Halliste luha ja selle eri osade niitude leviku dünaamika uurimisel ajavahemikus 1905-2002. Üldine trend kogu uurimisalal kui ka selle osadel (Halliste luha põhja-, kesk ja lõunaosa) on olnud luhaniitude pindala järk-järguline vähenemine metsastumise tõttu. Metsastumise protsessi kiirenemine on kaartidelt nähtav alates 1947. aastast. Valdavalt on metsasus suurenenud kõrgematel reljeefiosadel ning mets tungib peale metsa servadelt. 1959. aastal loodi botaaniline keeluala "Halliste puisniit" ja rakendati sellel alal esimest korda looduskaitselisi meetmeid. Kaitseala loomisega ei suudetud pidurdada selles piirkonnas luhaniitude kinnikasvamist metsaga. 20. sajandi jooksul vähenes kõneallolevas piirkonnas niidukooslus 76% võrra. Viimastel aastatel on Soomaal hakatud tegelama luhtade taastamisega. Euroopa Liidu Life-Nature projekti raames planeeritakse taastada rahvuspargi
annaabi.ee 
